Eesti Vabadussõda,
november 1918 – veebruar 1920.
Jätkame Eesti Vabadussõja postiajaloo kogu sirvimist.
Näituse neljandas osas on 1., 2., ja 3. diviisi väeosade postitemplid.
Sõjaväe esimese organisatsioonikava panid kokku kindralid Andres Larka ja Aleksander Tõnisson juba Saksa okupatsiooni ajal Soomes maapaos viibides. Teades meie üldist välispoliitilist olukorda, ei osatud siis ette näha sõda Nõukogude Venemaaga. Sõjaväeorganisatsiooni loomisel arvestati rahuaja nõudeid. Kava nägi ette ühe diviisi asutamist järgmises koosseisus: diviisi juhatus, 6 jalaväepolku, 1 kuuepatareiline suurtükiväepolk, 1 neljaeskadroniline ratsaväepolk ja 1 inseneriväepataljon, kokku 487 ohvitseri, 79 sõjaväeametnikku ning 13 115 allohvitseri ja sõdurit.
13.11.1918 jõudsid Andres Larka ja Aleksander Tõnisson Soomest Tallinna ja mõni päev hiljem kiitis Ajutine Valitsus nende esitatud sõjaväeorganisatsiooni kava heaks. Diviisi ülemaks määrati kindralmajor Andres Tõnisson, staabiülemaks alampolkovnik Jaan Rink. Diviisi hakati tegelikult formeerima alates 21.11.2018, staap asus Tallinnas.
1. diviisi koosseisu polkude asukohad määrati järgmiselt: 1. jalaväepolk – Tallinn, 2. jalaväepolk – Tartu, 3. jalaväepolk – Võru, 4. jalaväepolk – Narva, 5. jalaväepolk – Rakvere ja 6. jalaväepolk Pärnu.
Vabadussõja alguseni oli siis jäänud seitse päeva.
28.11.1918 jõudis kindral Aleksander Tõnisson Narva, 1. diviisi staap jõudis rindele 12.12.1918.
Sõjavägede ülemjuhataja polkovnik Johan Laidoneri suulisel käsul 24.12.1918 nimetati 1. Eesti Brigaad ümber 2. Eesti jalaväe diviisiks. 2. diviisi staap asus Tartus. Selle ülemaks määrati polkovnik Ernst Limberg, staabiülemaks kapten Konrad Rotschild.
Eesti sõjavägede ülemjuhataja korralduse alusel kuulus 2. diviisi tegevus- ja kaitsepiirkonda Tartu, Võru ja Petseri maakond.
Sõjavägede ülemjuhataja päevakäsuga, mis anti välja 27.03.1919, moodustati 2. brigaadist 3. diviis juhatuse asukohaga Viljandis. 3. diviisi ülemaks määrati senine sisekaitse- ja kaitseliidu ülem kindral Ernst Põdder, staabiülemaks senine 1. diviisi staabiülem alampolkovnik Nikolai Reek.
3. diviisi tegevus- ja kaitsepiirkonda kuulus Viljandi, Pärnu, Valga ja Volmari maakond. 14.12.1919 saadeti 3. diviis Viru rindele.
Väeosasid formeeriti ja paigutati ümber sõltuvalt sõja käigust ja vajadusest.
* * * * *
Head sirvimist!
Tööriistade realt infonupu alt leiate templijäljendi teksti (kursiivis), ajaloolist taustainfot ja selgitusi piltide kohta.
Näituse toimkond
Koostaja Eve Aab
Konsultant Ants Linnard, Postimuuseumi Sõprade Seltsi esimees
Fotograaf Arp Karm
Toimetaja Karin Kastehein
Kirjandus
Eesti Vabadussõda 1918–1920. I–II osa. Tallinn: Vabadussõja Ajaloo Komitee, 1937, 1939.
Eesti Wabaduse Sõda XI. 1918 – II. 1920. Terwishoidline osa. Tallinn: Sõjaväe Tervishoiu Valitsus, 1921.
Juhend Vabadussõja ajaloo materjalide kogumiseks. Eesti riikliku iseseisvuse võitlusajastu sündmuste kronoloogia 1917–1920. Tallinn: Vabadussõja Ajaloo Komitee, 1936.
Albreht, Jakob. Leheküljed Vabadussõjast. Kirjeldused ja mälestused Eesti Vabadusvõitluses. O.Ü. „Noor-Eesti Kirjastus“ 1922, J. Mällo trükk, Tartus.
Ajakiri Sõdur, nr 1/2, 1932; nr 47, 1924.
november 1918 – veebruar 1920.
Jätkame Eesti Vabadussõja postiajaloo kogu sirvimist.
Näituse neljandas osas on 1., 2., ja 3. diviisi väeosade postitemplid.
Sõjaväe esimese organisatsioonikava panid kokku kindralid Andres Larka ja Aleksander Tõnisson juba Saksa okupatsiooni ajal Soomes maapaos viibides. Teades meie üldist välispoliitilist olukorda, ei osatud siis ette näha sõda Nõukogude Venemaaga. Sõjaväeorganisatsiooni loomisel arvestati rahuaja nõudeid. Kava nägi ette ühe diviisi asutamist järgmises koosseisus: diviisi juhatus, 6 jalaväepolku, 1 kuuepatareiline suurtükiväepolk, 1 neljaeskadroniline ratsaväepolk ja 1 inseneriväepataljon, kokku 487 ohvitseri, 79 sõjaväeametnikku ning 13 115 allohvitseri ja sõdurit.
13.11.1918 jõudsid Andres Larka ja Aleksander Tõnisson Soomest Tallinna ja mõni päev hiljem kiitis Ajutine Valitsus nende esitatud sõjaväeorganisatsiooni kava heaks. Diviisi ülemaks määrati kindralmajor Andres Tõnisson, staabiülemaks alampolkovnik Jaan Rink. Diviisi hakati tegelikult formeerima alates 21.11.2018, staap asus Tallinnas.
1. diviisi koosseisu polkude asukohad määrati järgmiselt: 1. jalaväepolk – Tallinn, 2. jalaväepolk – Tartu, 3. jalaväepolk – Võru, 4. jalaväepolk – Narva, 5. jalaväepolk – Rakvere ja 6. jalaväepolk Pärnu.
Vabadussõja alguseni oli siis jäänud seitse päeva.
28.11.1918 jõudis kindral Aleksander Tõnisson Narva, 1. diviisi staap jõudis rindele 12.12.1918.
Sõjavägede ülemjuhataja polkovnik Johan Laidoneri suulisel käsul 24.12.1918 nimetati 1. Eesti Brigaad ümber 2. Eesti jalaväe diviisiks. 2. diviisi staap asus Tartus. Selle ülemaks määrati polkovnik Ernst Limberg, staabiülemaks kapten Konrad Rotschild.
Eesti sõjavägede ülemjuhataja korralduse alusel kuulus 2. diviisi tegevus- ja kaitsepiirkonda Tartu, Võru ja Petseri maakond.
Sõjavägede ülemjuhataja päevakäsuga, mis anti välja 27.03.1919, moodustati 2. brigaadist 3. diviis juhatuse asukohaga Viljandis. 3. diviisi ülemaks määrati senine sisekaitse- ja kaitseliidu ülem kindral Ernst Põdder, staabiülemaks senine 1. diviisi staabiülem alampolkovnik Nikolai Reek.
3. diviisi tegevus- ja kaitsepiirkonda kuulus Viljandi, Pärnu, Valga ja Volmari maakond. 14.12.1919 saadeti 3. diviis Viru rindele.
Väeosasid formeeriti ja paigutati ümber sõltuvalt sõja käigust ja vajadusest.
* * * * *
Head sirvimist!
Tööriistade realt infonupu alt leiate templijäljendi teksti (kursiivis), ajaloolist taustainfot ja selgitusi piltide kohta.
Näituse toimkond
Koostaja Eve Aab
Konsultant Ants Linnard, Postimuuseumi Sõprade Seltsi esimees
Fotograaf Arp Karm
Toimetaja Karin Kastehein
Kirjandus
Eesti Vabadussõda 1918–1920. I–II osa. Tallinn: Vabadussõja Ajaloo Komitee, 1937, 1939.
Eesti Wabaduse Sõda XI. 1918 – II. 1920. Terwishoidline osa. Tallinn: Sõjaväe Tervishoiu Valitsus, 1921.
Juhend Vabadussõja ajaloo materjalide kogumiseks. Eesti riikliku iseseisvuse võitlusajastu sündmuste kronoloogia 1917–1920. Tallinn: Vabadussõja Ajaloo Komitee, 1936.
Albreht, Jakob. Leheküljed Vabadussõjast. Kirjeldused ja mälestused Eesti Vabadusvõitluses. O.Ü. „Noor-Eesti Kirjastus“ 1922, J. Mällo trükk, Tartus.
Ajakiri Sõdur, nr 1/2, 1932; nr 47, 1924.
Ammende Villa Pärnus
ERM
ERM
Tempel: 3 Eesti jalawäe diwiis / Intendant
3. diviisi tegevus- ja kaitsepiirkonda kuulus Viljandi, Pärnu, Valga ja Volmari maakond.
3. diviis saadeti 14.12.1919 Viru rindele.
ERM
3. diviisi tegevus- ja kaitsepiirkonda kuulus Viljandi, Pärnu, Valga ja Volmari maakond.
3. diviis saadeti 14.12.1919 Viru rindele.
ERM
ERM
Tempel: 3. Eesti jalaväe Diviisi Intendant
3. diviis tegutses laial rindel (Riia lahest üle Valga, Irboskast kuni Mustveeni) ja mitmes suunas. Sündmused (Landeswehr) näitasid, et Läti vabastamiseks tuleb asuda tegevusse kahes suunas ja kahe vastase vastu. Nii otsustati 2. diviis jagada kaheks, 2. ja 3. diviisiks. 2. diviisi jäi endiselt juhtima kolonel Viktor Puskar, 3. diviisi ülemaks määrati kindral Põdder. 2. diviisist viidi üle 3. diviisi koosseisu 3. ja 6. rügement, Pärnu kaitsepataljon (hiljem 9. rügement) ja 2. ratsarügement.
ERM
3. diviis tegutses laial rindel (Riia lahest üle Valga, Irboskast kuni Mustveeni) ja mitmes suunas. Sündmused (Landeswehr) näitasid, et Läti vabastamiseks tuleb asuda tegevusse kahes suunas ja kahe vastase vastu. Nii otsustati 2. diviis jagada kaheks, 2. ja 3. diviisiks. 2. diviisi jäi endiselt juhtima kolonel Viktor Puskar, 3. diviisi ülemaks määrati kindral Põdder. 2. diviisist viidi üle 3. diviisi koosseisu 3. ja 6. rügement, Pärnu kaitsepataljon (hiljem 9. rügement) ja 2. ratsarügement.
ERM
Vaade Viljandile
ERM
ERM
Tempel: 3 Eesti jalawäe diwiis / Intendant
3. diviisi intendatuur asus Viljandis.
ERM
3. diviisi intendatuur asus Viljandis.
ERM
ERM
Tempel: 3. Eesti jalaväe Diviisi Intendandi / Voori Ülem
Ajutine Valitsus pidi pärast meeste mobilisatsiooni väljakuulutamist hakkama sunniviisil koguma ka varustust: vankreid, hobuseriistu ja sadulaid. 2.12.1918 anti välja määrus, millega nõuti, et kõik vallad, mõisad kaasa arvatud, pidid andma riigile 10 kõlblikku hobust koos hobuseriistadega ja 7 vankrit. Samas teatati, et iga sadul, mis talus või mõisas olemas, rekvireeritakse rahvaväe tarbeks.
ERM
Ajutine Valitsus pidi pärast meeste mobilisatsiooni väljakuulutamist hakkama sunniviisil koguma ka varustust: vankreid, hobuseriistu ja sadulaid. 2.12.1918 anti välja määrus, millega nõuti, et kõik vallad, mõisad kaasa arvatud, pidid andma riigile 10 kõlblikku hobust koos hobuseriistadega ja 7 vankrit. Samas teatati, et iga sadul, mis talus või mõisas olemas, rekvireeritakse rahvaväe tarbeks.
ERM
ERM
Tempel: 3-da Jalaväe Diviisi / Karja Valitseja
Kiri on saadetud päev pärast Vabadussõja lõppemist. Kalendertempel: Abja, 3.02.1920
3. diviisi tapakari asus Viljandis. Toitlustusladu asus Viljandis ja osakond Pärnus, kraamiladu Viljandis. Diviisi eesrinde toitlusladu paiknes raudteel vagunites, nii et varustust sai vedada väeosadele kuni lähima raudteejaamani.
ERM
Kiri on saadetud päev pärast Vabadussõja lõppemist. Kalendertempel: Abja, 3.02.1920
3. diviisi tapakari asus Viljandis. Toitlustusladu asus Viljandis ja osakond Pärnus, kraamiladu Viljandis. Diviisi eesrinde toitlusladu paiknes raudteel vagunites, nii et varustust sai vedada väeosadele kuni lähima raudteejaamani.
ERM
ERM
Tempel: 3-da diviisi Tagavara pataljon / Kirjade jaoks
3. diviisi tagavarapataljoni moodustamist alustati 4.04.1919 Pärnus. Diviisi tagavarapataljoni, 6. polgu ülema abi oli alamkapten Jüri Jürvetson.
ERM
3. diviisi tagavarapataljoni moodustamist alustati 4.04.1919 Pärnus. Diviisi tagavarapataljoni, 6. polgu ülema abi oli alamkapten Jüri Jürvetson.
ERM
Tempel: 3. diviisi tagavara bataljon / Kuulipildujate rood
10.09.1919 moodustati üksikute pataljonide kuulipildujate komandodest kuulipildujate roodud. Jalaväepolkude kuulipildujate roodudest pandi kokku kolm kuulipildujate roodu.
ERM
10.09.1919 moodustati üksikute pataljonide kuulipildujate komandodest kuulipildujate roodud. Jalaväepolkude kuulipildujate roodudest pandi kokku kolm kuulipildujate roodu.
ERM
Pärnu sild
ERM
ERM
Tempel: 3. Diviisi Tagavara Bataljon / Komandandi Komando
Veebruaris 1919 moodustati tagavaravägede juhataja amet diviisiülema õigustega. Tagavaravägede juhatajaks määrati kindral Andres Larka, kelle ülesandeks oli tagavaravägede korraldamine ja õpetamise juhtimine.
ERM
Veebruaris 1919 moodustati tagavaravägede juhataja amet diviisiülema õigustega. Tagavaravägede juhatajaks määrati kindral Andres Larka, kelle ülesandeks oli tagavaravägede korraldamine ja õpetamise juhtimine.
ERM
Arnold Böcklin. Kentaur küla sepikojas.
ERM
ERM