Eesti Vabadussõda,
november 1918 – veebruar 1920.
Jätkame Eesti Vabadussõja postiajaloo kogu sirvimist.
Näituse neljandas osas on 1., 2., ja 3. diviisi väeosade postitemplid.
Sõjaväe esimese organisatsioonikava panid kokku kindralid Andres Larka ja Aleksander Tõnisson juba Saksa okupatsiooni ajal Soomes maapaos viibides. Teades meie üldist välispoliitilist olukorda, ei osatud siis ette näha sõda Nõukogude Venemaaga. Sõjaväeorganisatsiooni loomisel arvestati rahuaja nõudeid. Kava nägi ette ühe diviisi asutamist järgmises koosseisus: diviisi juhatus, 6 jalaväepolku, 1 kuuepatareiline suurtükiväepolk, 1 neljaeskadroniline ratsaväepolk ja 1 inseneriväepataljon, kokku 487 ohvitseri, 79 sõjaväeametnikku ning 13 115 allohvitseri ja sõdurit.
13.11.1918 jõudsid Andres Larka ja Aleksander Tõnisson Soomest Tallinna ja mõni päev hiljem kiitis Ajutine Valitsus nende esitatud sõjaväeorganisatsiooni kava heaks. Diviisi ülemaks määrati kindralmajor Andres Tõnisson, staabiülemaks alampolkovnik Jaan Rink. Diviisi hakati tegelikult formeerima alates 21.11.2018, staap asus Tallinnas.
1. diviisi koosseisu polkude asukohad määrati järgmiselt: 1. jalaväepolk – Tallinn, 2. jalaväepolk – Tartu, 3. jalaväepolk – Võru, 4. jalaväepolk – Narva, 5. jalaväepolk – Rakvere ja 6. jalaväepolk Pärnu.
Vabadussõja alguseni oli siis jäänud seitse päeva.
28.11.1918 jõudis kindral Aleksander Tõnisson Narva, 1. diviisi staap jõudis rindele 12.12.1918.
Sõjavägede ülemjuhataja polkovnik Johan Laidoneri suulisel käsul 24.12.1918 nimetati 1. Eesti Brigaad ümber 2. Eesti jalaväe diviisiks. 2. diviisi staap asus Tartus. Selle ülemaks määrati polkovnik Ernst Limberg, staabiülemaks kapten Konrad Rotschild.
Eesti sõjavägede ülemjuhataja korralduse alusel kuulus 2. diviisi tegevus- ja kaitsepiirkonda Tartu, Võru ja Petseri maakond.
Sõjavägede ülemjuhataja päevakäsuga, mis anti välja 27.03.1919, moodustati 2. brigaadist 3. diviis juhatuse asukohaga Viljandis. 3. diviisi ülemaks määrati senine sisekaitse- ja kaitseliidu ülem kindral Ernst Põdder, staabiülemaks senine 1. diviisi staabiülem alampolkovnik Nikolai Reek.
3. diviisi tegevus- ja kaitsepiirkonda kuulus Viljandi, Pärnu, Valga ja Volmari maakond. 14.12.1919 saadeti 3. diviis Viru rindele.
Väeosasid formeeriti ja paigutati ümber sõltuvalt sõja käigust ja vajadusest.
* * * * *
Head sirvimist!
Tööriistade realt infonupu alt leiate templijäljendi teksti (kursiivis), ajaloolist taustainfot ja selgitusi piltide kohta.
Näituse toimkond
Koostaja Eve Aab
Konsultant Ants Linnard, Postimuuseumi Sõprade Seltsi esimees
Fotograaf Arp Karm
Toimetaja Karin Kastehein
Kirjandus
Eesti Vabadussõda 1918–1920. I–II osa. Tallinn: Vabadussõja Ajaloo Komitee, 1937, 1939.
Eesti Wabaduse Sõda XI. 1918 – II. 1920. Terwishoidline osa. Tallinn: Sõjaväe Tervishoiu Valitsus, 1921.
Juhend Vabadussõja ajaloo materjalide kogumiseks. Eesti riikliku iseseisvuse võitlusajastu sündmuste kronoloogia 1917–1920. Tallinn: Vabadussõja Ajaloo Komitee, 1936.
Albreht, Jakob. Leheküljed Vabadussõjast. Kirjeldused ja mälestused Eesti Vabadusvõitluses. O.Ü. „Noor-Eesti Kirjastus“ 1922, J. Mällo trükk, Tartus.
Ajakiri Sõdur, nr 1/2, 1932; nr 47, 1924.
november 1918 – veebruar 1920.
Jätkame Eesti Vabadussõja postiajaloo kogu sirvimist.
Näituse neljandas osas on 1., 2., ja 3. diviisi väeosade postitemplid.
Sõjaväe esimese organisatsioonikava panid kokku kindralid Andres Larka ja Aleksander Tõnisson juba Saksa okupatsiooni ajal Soomes maapaos viibides. Teades meie üldist välispoliitilist olukorda, ei osatud siis ette näha sõda Nõukogude Venemaaga. Sõjaväeorganisatsiooni loomisel arvestati rahuaja nõudeid. Kava nägi ette ühe diviisi asutamist järgmises koosseisus: diviisi juhatus, 6 jalaväepolku, 1 kuuepatareiline suurtükiväepolk, 1 neljaeskadroniline ratsaväepolk ja 1 inseneriväepataljon, kokku 487 ohvitseri, 79 sõjaväeametnikku ning 13 115 allohvitseri ja sõdurit.
13.11.1918 jõudsid Andres Larka ja Aleksander Tõnisson Soomest Tallinna ja mõni päev hiljem kiitis Ajutine Valitsus nende esitatud sõjaväeorganisatsiooni kava heaks. Diviisi ülemaks määrati kindralmajor Andres Tõnisson, staabiülemaks alampolkovnik Jaan Rink. Diviisi hakati tegelikult formeerima alates 21.11.2018, staap asus Tallinnas.
1. diviisi koosseisu polkude asukohad määrati järgmiselt: 1. jalaväepolk – Tallinn, 2. jalaväepolk – Tartu, 3. jalaväepolk – Võru, 4. jalaväepolk – Narva, 5. jalaväepolk – Rakvere ja 6. jalaväepolk Pärnu.
Vabadussõja alguseni oli siis jäänud seitse päeva.
28.11.1918 jõudis kindral Aleksander Tõnisson Narva, 1. diviisi staap jõudis rindele 12.12.1918.
Sõjavägede ülemjuhataja polkovnik Johan Laidoneri suulisel käsul 24.12.1918 nimetati 1. Eesti Brigaad ümber 2. Eesti jalaväe diviisiks. 2. diviisi staap asus Tartus. Selle ülemaks määrati polkovnik Ernst Limberg, staabiülemaks kapten Konrad Rotschild.
Eesti sõjavägede ülemjuhataja korralduse alusel kuulus 2. diviisi tegevus- ja kaitsepiirkonda Tartu, Võru ja Petseri maakond.
Sõjavägede ülemjuhataja päevakäsuga, mis anti välja 27.03.1919, moodustati 2. brigaadist 3. diviis juhatuse asukohaga Viljandis. 3. diviisi ülemaks määrati senine sisekaitse- ja kaitseliidu ülem kindral Ernst Põdder, staabiülemaks senine 1. diviisi staabiülem alampolkovnik Nikolai Reek.
3. diviisi tegevus- ja kaitsepiirkonda kuulus Viljandi, Pärnu, Valga ja Volmari maakond. 14.12.1919 saadeti 3. diviis Viru rindele.
Väeosasid formeeriti ja paigutati ümber sõltuvalt sõja käigust ja vajadusest.
* * * * *
Head sirvimist!
Tööriistade realt infonupu alt leiate templijäljendi teksti (kursiivis), ajaloolist taustainfot ja selgitusi piltide kohta.
Näituse toimkond
Koostaja Eve Aab
Konsultant Ants Linnard, Postimuuseumi Sõprade Seltsi esimees
Fotograaf Arp Karm
Toimetaja Karin Kastehein
Kirjandus
Eesti Vabadussõda 1918–1920. I–II osa. Tallinn: Vabadussõja Ajaloo Komitee, 1937, 1939.
Eesti Wabaduse Sõda XI. 1918 – II. 1920. Terwishoidline osa. Tallinn: Sõjaväe Tervishoiu Valitsus, 1921.
Juhend Vabadussõja ajaloo materjalide kogumiseks. Eesti riikliku iseseisvuse võitlusajastu sündmuste kronoloogia 1917–1920. Tallinn: Vabadussõja Ajaloo Komitee, 1936.
Albreht, Jakob. Leheküljed Vabadussõjast. Kirjeldused ja mälestused Eesti Vabadusvõitluses. O.Ü. „Noor-Eesti Kirjastus“ 1922, J. Mällo trükk, Tartus.
Ajakiri Sõdur, nr 1/2, 1932; nr 47, 1924.
Rakvere Kolmainu kirik
ERM
ERM
Tempel: 1-ne Diwiisi Tagawara Bataljon / 3-mas ROOD
1919. aasta teisel poolel vabastati kindral Andres Larka tagavaravägede ülema kohalt, tema asemele määrati Korraldusvalitsuse ülem polkovnik Paul Lill.
ERM
1919. aasta teisel poolel vabastati kindral Andres Larka tagavaravägede ülema kohalt, tema asemele määrati Korraldusvalitsuse ülem polkovnik Paul Lill.
ERM
Rakvere lossivaremed
ERM
ERM
Tempel: 1-se Diwiisi Tagawara Bataljon / 5. Rood
1. diviisi tagavarapataljoni 5. rood asus 1919. aasta suvel Rakveres.
ERM
1. diviisi tagavarapataljoni 5. rood asus 1919. aasta suvel Rakveres.
ERM
Rakvere jaamahoone
ERM
ERM
Tempel: 1. Diwiisi tagawara bataljoni / Töö-rood
28.11.1918 oli 1. diviisi 1. jalaväepolgu tööroodu ülem kapten Eduard Freudenstein,
1. diviisi insener oli alamkapten N. Peterson.
ERM
28.11.1918 oli 1. diviisi 1. jalaväepolgu tööroodu ülem kapten Eduard Freudenstein,
1. diviisi insener oli alamkapten N. Peterson.
ERM
ERM
Tempel: 1-se Diwiisi Leiwaküpsetuse Töökoda
1. diviisi leivaküpsetuse töökojad asusid Narvas ja Rakveres.
Sõjaväe Varustusvalitsuse ülem polkovnik Rudolf Reiman teavitas käsuga nr 26, 8.04.1919 Sõjavägede Ülemjuhataja loast anda ülestõusmispühade puhul lisaks ettenähtud päevasele toidunormile esimeseks pühaks 400 g saia ja 200 g vorsti ning teiseks pühaks 200 g saia ja 200 g liha.
ERM
1. diviisi leivaküpsetuse töökojad asusid Narvas ja Rakveres.
Sõjaväe Varustusvalitsuse ülem polkovnik Rudolf Reiman teavitas käsuga nr 26, 8.04.1919 Sõjavägede Ülemjuhataja loast anda ülestõusmispühade puhul lisaks ettenähtud päevasele toidunormile esimeseks pühaks 400 g saia ja 200 g vorsti ning teiseks pühaks 200 g saia ja 200 g liha.
ERM
Narva Aleksandri kirik
ERM
ERM
Tempel: 1.Diwiisi tagawara bataljoni / Kooliõpilaste rood
Tallinnas, kus oli kõige rohkem koole, moodustasid kooliõpilased kaitseliidu juures eriüksuse, mis nimetati 16.12.1918 Kooliõpilaste rooduks. 23.01.1919 nimetati see ümber Kooliõpilaste pataljoniks, kuhu kuulus kaks roodu. Ülemaks seati alamleitnant Ernst Leithammel.
ERM
Tallinnas, kus oli kõige rohkem koole, moodustasid kooliõpilased kaitseliidu juures eriüksuse, mis nimetati 16.12.1918 Kooliõpilaste rooduks. 23.01.1919 nimetati see ümber Kooliõpilaste pataljoniks, kuhu kuulus kaks roodu. Ülemaks seati alamleitnant Ernst Leithammel.
ERM
Rakvere, Pikk tänav
ERM
ERM
Tempel: 1. tiwisi tagawara pataljoni / Õpe Kamando
1. diviisi tagavarapataljoni õppekomando paiknes 16.12.1919 Kuremäel.
ERM
1. diviisi tagavarapataljoni õppekomando paiknes 16.12.1919 Kuremäel.
ERM
ERM
Tempel: 1. tiwisi tagawara pataljoni / Õpe Kamando
28.11.1918 oli 1. diviisi 2. jalaväepolgu õpperoodu ülem alamkapten Ritso.
ERM
28.11.1918 oli 1. diviisi 2. jalaväepolgu õpperoodu ülem alamkapten Ritso.
ERM
ERM
Tempel: 1. tiwisi tagawara pataljoni / Õpe Komando
16.12.1919 paiknes 1. diviisi tagavarapataljoni õppekomando Kuremäel.
ERM
16.12.1919 paiknes 1. diviisi tagavarapataljoni õppekomando Kuremäel.
ERM