Eesti Vabadussõda,
november 1918 – veebruar 1920.
Jätkame Eesti Vabadussõja postiajaloo kogu sirvimist.
Näituse neljandas osas on 1., 2., ja 3. diviisi väeosade postitemplid.
Sõjaväe esimese organisatsioonikava panid kokku kindralid Andres Larka ja Aleksander Tõnisson juba Saksa okupatsiooni ajal Soomes maapaos viibides. Teades meie üldist välispoliitilist olukorda, ei osatud siis ette näha sõda Nõukogude Venemaaga. Sõjaväeorganisatsiooni loomisel arvestati rahuaja nõudeid. Kava nägi ette ühe diviisi asutamist järgmises koosseisus: diviisi juhatus, 6 jalaväepolku, 1 kuuepatareiline suurtükiväepolk, 1 neljaeskadroniline ratsaväepolk ja 1 inseneriväepataljon, kokku 487 ohvitseri, 79 sõjaväeametnikku ning 13 115 allohvitseri ja sõdurit.
13.11.1918 jõudsid Andres Larka ja Aleksander Tõnisson Soomest Tallinna ja mõni päev hiljem kiitis Ajutine Valitsus nende esitatud sõjaväeorganisatsiooni kava heaks. Diviisi ülemaks määrati kindralmajor Andres Tõnisson, staabiülemaks alampolkovnik Jaan Rink. Diviisi hakati tegelikult formeerima alates 21.11.2018, staap asus Tallinnas.
1. diviisi koosseisu polkude asukohad määrati järgmiselt: 1. jalaväepolk – Tallinn, 2. jalaväepolk – Tartu, 3. jalaväepolk – Võru, 4. jalaväepolk – Narva, 5. jalaväepolk – Rakvere ja 6. jalaväepolk Pärnu.
Vabadussõja alguseni oli siis jäänud seitse päeva.
28.11.1918 jõudis kindral Aleksander Tõnisson Narva, 1. diviisi staap jõudis rindele 12.12.1918.
Sõjavägede ülemjuhataja polkovnik Johan Laidoneri suulisel käsul 24.12.1918 nimetati 1. Eesti Brigaad ümber 2. Eesti jalaväe diviisiks. 2. diviisi staap asus Tartus. Selle ülemaks määrati polkovnik Ernst Limberg, staabiülemaks kapten Konrad Rotschild.
Eesti sõjavägede ülemjuhataja korralduse alusel kuulus 2. diviisi tegevus- ja kaitsepiirkonda Tartu, Võru ja Petseri maakond.
Sõjavägede ülemjuhataja päevakäsuga, mis anti välja 27.03.1919, moodustati 2. brigaadist 3. diviis juhatuse asukohaga Viljandis. 3. diviisi ülemaks määrati senine sisekaitse- ja kaitseliidu ülem kindral Ernst Põdder, staabiülemaks senine 1. diviisi staabiülem alampolkovnik Nikolai Reek.
3. diviisi tegevus- ja kaitsepiirkonda kuulus Viljandi, Pärnu, Valga ja Volmari maakond. 14.12.1919 saadeti 3. diviis Viru rindele.
Väeosasid formeeriti ja paigutati ümber sõltuvalt sõja käigust ja vajadusest.
* * * * *
Head sirvimist!
Tööriistade realt infonupu alt leiate templijäljendi teksti (kursiivis), ajaloolist taustainfot ja selgitusi piltide kohta.
Näituse toimkond
Koostaja Eve Aab
Konsultant Ants Linnard, Postimuuseumi Sõprade Seltsi esimees
Fotograaf Arp Karm
Toimetaja Karin Kastehein
Kirjandus
Eesti Vabadussõda 1918–1920. I–II osa. Tallinn: Vabadussõja Ajaloo Komitee, 1937, 1939.
Eesti Wabaduse Sõda XI. 1918 – II. 1920. Terwishoidline osa. Tallinn: Sõjaväe Tervishoiu Valitsus, 1921.
Juhend Vabadussõja ajaloo materjalide kogumiseks. Eesti riikliku iseseisvuse võitlusajastu sündmuste kronoloogia 1917–1920. Tallinn: Vabadussõja Ajaloo Komitee, 1936.
Albreht, Jakob. Leheküljed Vabadussõjast. Kirjeldused ja mälestused Eesti Vabadusvõitluses. O.Ü. „Noor-Eesti Kirjastus“ 1922, J. Mällo trükk, Tartus.
Ajakiri Sõdur, nr 1/2, 1932; nr 47, 1924.
november 1918 – veebruar 1920.
Jätkame Eesti Vabadussõja postiajaloo kogu sirvimist.
Näituse neljandas osas on 1., 2., ja 3. diviisi väeosade postitemplid.
Sõjaväe esimese organisatsioonikava panid kokku kindralid Andres Larka ja Aleksander Tõnisson juba Saksa okupatsiooni ajal Soomes maapaos viibides. Teades meie üldist välispoliitilist olukorda, ei osatud siis ette näha sõda Nõukogude Venemaaga. Sõjaväeorganisatsiooni loomisel arvestati rahuaja nõudeid. Kava nägi ette ühe diviisi asutamist järgmises koosseisus: diviisi juhatus, 6 jalaväepolku, 1 kuuepatareiline suurtükiväepolk, 1 neljaeskadroniline ratsaväepolk ja 1 inseneriväepataljon, kokku 487 ohvitseri, 79 sõjaväeametnikku ning 13 115 allohvitseri ja sõdurit.
13.11.1918 jõudsid Andres Larka ja Aleksander Tõnisson Soomest Tallinna ja mõni päev hiljem kiitis Ajutine Valitsus nende esitatud sõjaväeorganisatsiooni kava heaks. Diviisi ülemaks määrati kindralmajor Andres Tõnisson, staabiülemaks alampolkovnik Jaan Rink. Diviisi hakati tegelikult formeerima alates 21.11.2018, staap asus Tallinnas.
1. diviisi koosseisu polkude asukohad määrati järgmiselt: 1. jalaväepolk – Tallinn, 2. jalaväepolk – Tartu, 3. jalaväepolk – Võru, 4. jalaväepolk – Narva, 5. jalaväepolk – Rakvere ja 6. jalaväepolk Pärnu.
Vabadussõja alguseni oli siis jäänud seitse päeva.
28.11.1918 jõudis kindral Aleksander Tõnisson Narva, 1. diviisi staap jõudis rindele 12.12.1918.
Sõjavägede ülemjuhataja polkovnik Johan Laidoneri suulisel käsul 24.12.1918 nimetati 1. Eesti Brigaad ümber 2. Eesti jalaväe diviisiks. 2. diviisi staap asus Tartus. Selle ülemaks määrati polkovnik Ernst Limberg, staabiülemaks kapten Konrad Rotschild.
Eesti sõjavägede ülemjuhataja korralduse alusel kuulus 2. diviisi tegevus- ja kaitsepiirkonda Tartu, Võru ja Petseri maakond.
Sõjavägede ülemjuhataja päevakäsuga, mis anti välja 27.03.1919, moodustati 2. brigaadist 3. diviis juhatuse asukohaga Viljandis. 3. diviisi ülemaks määrati senine sisekaitse- ja kaitseliidu ülem kindral Ernst Põdder, staabiülemaks senine 1. diviisi staabiülem alampolkovnik Nikolai Reek.
3. diviisi tegevus- ja kaitsepiirkonda kuulus Viljandi, Pärnu, Valga ja Volmari maakond. 14.12.1919 saadeti 3. diviis Viru rindele.
Väeosasid formeeriti ja paigutati ümber sõltuvalt sõja käigust ja vajadusest.
* * * * *
Head sirvimist!
Tööriistade realt infonupu alt leiate templijäljendi teksti (kursiivis), ajaloolist taustainfot ja selgitusi piltide kohta.
Näituse toimkond
Koostaja Eve Aab
Konsultant Ants Linnard, Postimuuseumi Sõprade Seltsi esimees
Fotograaf Arp Karm
Toimetaja Karin Kastehein
Kirjandus
Eesti Vabadussõda 1918–1920. I–II osa. Tallinn: Vabadussõja Ajaloo Komitee, 1937, 1939.
Eesti Wabaduse Sõda XI. 1918 – II. 1920. Terwishoidline osa. Tallinn: Sõjaväe Tervishoiu Valitsus, 1921.
Juhend Vabadussõja ajaloo materjalide kogumiseks. Eesti riikliku iseseisvuse võitlusajastu sündmuste kronoloogia 1917–1920. Tallinn: Vabadussõja Ajaloo Komitee, 1936.
Albreht, Jakob. Leheküljed Vabadussõjast. Kirjeldused ja mälestused Eesti Vabadusvõitluses. O.Ü. „Noor-Eesti Kirjastus“ 1922, J. Mällo trükk, Tartus.
Ajakiri Sõdur, nr 1/2, 1932; nr 47, 1924.
Tempel: 2-ne Eesti jalawäe diwiis / Komandandi rood
2. diviisi komandandi rood asus Tartus.
ERM
2. diviisi komandandi rood asus Tartus.
ERM
Tamula järv, Võru
ERM
ERM
Tempel: 2.diwiisi Tagawara bataljon / Kirjade jaoks
2. diviisi tagavarapataljon loodi 1919. aasta algul Haapsalus.
ERM
2. diviisi tagavarapataljon loodi 1919. aasta algul Haapsalus.
ERM
Tempel: 2 Jalawäe diwiisi tagawara bataljon / Kirjade jaoks
2. diviisi tagavarapataljon loodi 1919. aasta algul Haapsalus ja toodi üle Tartusse 16.02.1919.
ERM
2. diviisi tagavarapataljon loodi 1919. aasta algul Haapsalus ja toodi üle Tartusse 16.02.1919.
ERM
ERM
Tempel: 2. diwiisi Tagawara bataljon / Kirjade jaoks
Alates 16.01.1919 oli pataljoni ülemaks alamkapten Villem Marder. Pataljoni ülesanne oli 2. diviisi määratud rahvaväelaste väljaõpetamine. Lühike õppeaeg sundis intensiivselt õppusi pidama vähemalt 7 tundi päevas.
ERM
Alates 16.01.1919 oli pataljoni ülemaks alamkapten Villem Marder. Pataljoni ülesanne oli 2. diviisi määratud rahvaväelaste väljaõpetamine. Lühike õppeaeg sundis intensiivselt õppusi pidama vähemalt 7 tundi päevas.
ERM
Inglisild Tartus Toomemäel
ERM
ERM
Tempel: 2. diwiisi Tagawara bataljon / Kirjade jaoks
Juulis 1919 tõusis sõdurite arv 2. diviisi tagavarapataljonis 3500 meheni.
ERM
Juulis 1919 tõusis sõdurite arv 2. diviisi tagavarapataljonis 3500 meheni.
ERM
Kirna, Eesti
ERM
ERM
Tempel: 2. diwiisi Tagawara bataljoni / Kirjade jaoks
Pingeline õppetöö väeosas ja vali sisekord lisaks mitmesugustele piirangutele, mis puudutasid kasarmust väljalaskmist, ei meeldinud rahvaväelastele. Sõdurid avaldasid rahulolematust pataljonis valitseva korra vastu. Kui Kuperjanovi partisanide pataljon tuli Tartusse ajutiselt puhkusele, tekkis suhtlus selle väeosaga, ja siis selguski, et sõdur elas rindel vabamalt kui tagavarapataljonis.
ERM
Pingeline õppetöö väeosas ja vali sisekord lisaks mitmesugustele piirangutele, mis puudutasid kasarmust väljalaskmist, ei meeldinud rahvaväelastele. Sõdurid avaldasid rahulolematust pataljonis valitseva korra vastu. Kui Kuperjanovi partisanide pataljon tuli Tartusse ajutiselt puhkusele, tekkis suhtlus selle väeosaga, ja siis selguski, et sõdur elas rindel vabamalt kui tagavarapataljonis.
ERM
Kõlakoda Vanemuise teatri aias
ERM
ERM
Tempel: 2-se Jalaväe Diviisi 1-se Töösalga Ülem
Tööjõuna kasutati lahingutegevusest ajutiselt vabanenud väeosi, peamiselt aga eratöölisi. Nad koondati 2. diviisi piirkonnas erilisse tööpataljoni, mis hiljem nimetati ümber 2. diviisi 1. töösalgaks. Töösalgad allusid administratiivselt ja majanduslikult Inseneriväe Valitsusele, tööde alal aga diviisi insenerile.
ERM
Tööjõuna kasutati lahingutegevusest ajutiselt vabanenud väeosi, peamiselt aga eratöölisi. Nad koondati 2. diviisi piirkonnas erilisse tööpataljoni, mis hiljem nimetati ümber 2. diviisi 1. töösalgaks. Töösalgad allusid administratiivselt ja majanduslikult Inseneriväe Valitsusele, tööde alal aga diviisi insenerile.
ERM
ERM
Tempel: 2-se Eesti Jalawäe Diviisi II Töösalk / Kirjadele
16.06.1919 loodi 2. diviisis ka 2. töösalk. 6.09.1919 nimetati töösalgad ümber inseneriväe töösalkadeks. Ühte salka kuulus 4 talgut, igaühes 240 meest. Töösalga ülemal olid üksiku roodu ülema õigused.
ERM
16.06.1919 loodi 2. diviisis ka 2. töösalk. 6.09.1919 nimetati töösalgad ümber inseneriväe töösalkadeks. Ühte salka kuulus 4 talgut, igaühes 240 meest. Töösalga ülemal olid üksiku roodu ülema õigused.
ERM
Antsla alev
ERM
ERM
Tempel: 2-se jalaväe Diviisi Tööbataljon 3-as rood
ERM
ERM