Pilt: Jane Liiv
Uus näitus ERMi raamatukogus „Eesti arheoloog ja etnoloog Eerik Laid 120. Eesti Rahva Muuseum meenutab oma juhti ja kaasteelist“
Teisipäev, 10. detsember 2024
*
Eerik Laid oli väljapaistev eesti arheoloog ja etnoloog, kes töötas aastatel 1935 ja 1940-1943 ERMis - esialgu teadussekretäri, hiljem juhataja abi ning direktori kohusetäitjana. Vastavatud näitus on kummardus tema panusele eesti kultuuriloosse, teadusesse ja Eesti Rahva Muuseumi käekäiku.
30. november 1904 Meeri mõis, Nõo vald, Tartumaa – 15. september 1961 Västmanland, Rootsi
1922. aasta sügisel võeti Eerik Laid pärast Tartu Reaalkooli edukat lõpetamist 17-aastase noorukina vastu Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda. Õppeaineteks valis ta Eesti ja naabermaade muinasteaduse ning etnograafia ülemastme ulatuses, Eesti ja Põhjamaade ajaloo keskastme ning filosoofia alamastme ulatuses. Professor A. M. Tallgren leidis heade õpitulemustega noormehele töökoha vastse arheoloogia kabineti asjaajajana.
Arheoloogia esimese seminaritööna koostas Eerik Laid kokkuvõtliku ülevaate „Eesti muinaslinnad“, mis õnnestus sedavõrd hästi, et Tallgren avaldas selle Tartu Ülikooli arheoloogia kabineti toimetiste sarja esimese köitena (1923). Selle töö alusel anti 22-aastasele Laidile professorite Tallgreni ja Nermani soovitusel ülikooli lõpetamisel 1927. aasta jaanuaris magistrikraad muinasteaduse alal. Üliõpilaspõlves avaldas Laid veel teisegi sõjaoludega seotud kinnismuististe ülevaate „Kodumaa muistsed pelgupaigad“ (Akadeemilise Ajaloo-Seltsi toimetised I. Tartu, 1925). Etnograafia valdkonda kuulub Eesti Rahva Muuseumi kogude põhjal kirjutatud artikkel „Mordvalaste etnograafilised ja pool muinasaegsed sõled“ ERMi aastaraamatus II (1926) , mis andis ülevaate mordva sõlgede tüpoloogilisest arengust viimase tuhande aasta vältel. Töö täiendatud variant „Mordvalaste etnograafiliste sõlgede ajalugu“ tõi talle 1932. aastal magistrikraadi ka etnograafia alal. Pärast Tartu ülikooli edukat lõpetamist oli Eerik Laid pikemat aega (1927–1932) ülikooli teaduslik stipendiaat arheoloogia alal, tehes uurimisreise ka väljapoole Eestit.
Eesti arheoloogia valdkonnas jätkus 1930. aastail Laidi huvi linnuste ja ka muude kinnismuististe vastu. Baltimaade arheoloogide II kongressil Riias 1930. aastal andis ta üksikasjalise ülevaate kinnismuististe väljaselgitamisest Eestis. Linnuste arvestust pidas ta järjekindlalt ning avaldas nende kohta kirjutisi, nagu artikkel „Uusi andmeid Eesti muinaslinnadest“ (Ajalooline Ajakiri nr 1, 1933). Aastatel 1930–1936 pidas Laid etnograafialoenguid Tartu Ülikoolis.
Eesti Rahva Muuseumi teadussekretärina asus Eerik Laid tööle 1935. aastal. Ta sai selles ametis olla vaid kaheksa kuud, sest kutsuti siis haridusministeeriumi muinsuskaitseinspektoriks. See ametikoht likvideeriti pärast Eesti sovetiseerimist ja 1940. aasta lõpul tuli Eerik Laid tagasi Eesti Rahva Muuseumi juhataja abi kohale. 1941. aasta suvel pärast direktor Ferdinand Linnuse arreteerimist tegeles Laid edukalt muuseumihoone ja kogude kaitsmisega Tartut laastanud sõjasündmuste ajal. Seejärel sai temast 1943. aastani ERMi direktori kohustetäitja.
Suurepärase organisaatorina korraldas Laid raskeis sõjaoludes 1942. aasta varasügisel kuuajalise uurimisretke Narva taha rindelähedasse tagalasse vadjalaste juurde. Laidi juhtimisel osalesid selles Paul Ariste, Gustav Ränk, Ilmar Talve ning kunstnik Ilmar Linnat. Laid organiseeris ka teise Vadja matka 1943. aasta suvel, kuid pidi vahetult selle eel arreteerimisohu tõttu kiiruga Soome põgenema — Saksa võimudele oli saanud teatavaks tema osalemine põrandaaluses rahvuslikus organisatsioonis.
Soomes asutas Eerik Laid Eesti põgenike abistamiseks ja suunamiseks Eesti Büroo ning juhtis aasta vältel selle tegevust, käies korra salaja veel Eestiski. Soome ja Nõukogude Liidu vahelise sõja lõpp 1944. aasta augustis sundis teda siirduma Rootsi, kus leidis kohe töökoha Sigurd Erixoni juhitud Rahvateaduse Instituudis (Institutet för Folklivsforskning). Tema ülesandeks sai uurida viljakuivatusseadmeid koostamisel oleva Rootsi etnograafilise atlase tarbeks. Aastail 1945–1951 tegi ta mitmeid uurimismatku üle kogu Rootsi ning avaldas selle kohta kirjutisi. Lõpptulemuseks oli Laidi etnograafiline peateos „Säden torkar. Sädesupp sättningar i Sverige 1850–1900“ („Vili kuivab. Viljakuivatusseadmed Rootsis 1850–1900“. Lund, 1952), mille põhjal omandas ta 1954. aastal doktorikraadi.
Eerik Laidist kujunes 1940.–1950. aastail olude sunnil esmajoones Rootsi etnograaf. Ometi jätkus võimaluse piirides ka huvi Eesti ja laiemalt Ida-Euroopa vastu. Näiteks artiklis „Über den Ursprung der nordosteuropäischen Riege“ (Folk-Liv 17/18, 1953–1954) püstitas ta julge hüpoteesi, seostades Rootsis kasutatud viljakuivatusseadmeid Kirde-Euroopa rehtede ja nende partega.
Eesti Rahva Muuseumi 50. aastapäev 1959. aastal leidis Laidi poolt äramärkimist nii ajalehes Teataja (nr 15) kui ka ajakirjas Folk-Liv. Jagades tunnustust muuseumi töötajatele, mõistis ta samas hukka Nõukogude Liidu ametivõimude rahvuspoliitika, mis pidurdas muuseumi tegevust. Iseseisvuse kaotamine, sõda, Vene ja Saksa okupatsioon viisid Eerik Laidi tegutsema mitmetesse olulistesse rahvuslikesse organisatsioonidesse – ta oli Eesti Komitee juhatuse liige, Eesti Rahvusfondi esimees ja Eesti Rahvusnõukogu abiesimees.
Eerik Laidi viimane trükis avaldatud teadusuurimus pöördus samuti sisult tagasi kodusesse Eestisse. „Om nargöbornas strömmings- och skarpsillfiske“ („Naissaarlaste räime- ja kilupüügist“. Svio-Estonica 14. Lund, 1958) on üks väheseid Naissaarele pühendatud uurimusi, mis annab peamiselt Rootsi siirdunud eestirootslaste küsitlemise alusel hea ülevaate kohalikest kalapüügiviisidest.
Kuni surmani jäid Laidi põhiliseks uurimisteemaks seni vähe tähelepanu pälvinud viljakuivatusseadmed, mille kohta ta kavatses avaldada kogu Euroopat hõlmava ülevaate. Materjali kogumiseks tegi ta mitmeid mootorrattamatku läbi Lääne-Euroopa ja Norra. Ka jätkas ta uurimistööd Rootsi viljakuivatusviiside kohta 20. sajandil. Surm saabus ühel uurimismatkal Rootsis – ta hukkus 15. septembril 1961 Västmanlandis Sala linna lähedal autoõnnetuses.
Eerik Laid kirjutas artiklis „Kultuurikammitsad“ (Tulimuld nr 2, 1961):
„Iga okupatsiooni paratamatuks kaasnähtuseks on vaimse loomingu võimaluste kahanemine. Eesti kultuur ja eesti kultuuriloojad kodumaal võitlevad kommunismi haardes ometi heroilist ja oma lõpptulemuste nähes olulist ning väärikat võitlust. Rahval, kes tahab püsida, tuleb oma kultuuri varasalvi täita nii kõhnadel kui rikastel aastatel. Meie rõõmustame koos kodumaal olijatega siiralt kõigi võimalike positiivsete töötulemuste üle.“
Ülevaates on kasutatud Ants Viirese artiklit „Eerik Laid – teadlane ja võitleja“ (Keel ja Kirjandus nr 2, 1991).
Näitusel on kasutatud Eesti Rahva Muuseumi, Tartu Ülikooli raamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi materjale. Näituse koostas Sirje Madisson, plakati tegi Jane Liiv ja fotod näitusest Arp Karm.