Tartu Ülikooli muuseumi pärandipärl
Esemepärandi digiteerimise projekti raames pildistati teiste tekstiilide seas enamik akadeemiliste üliõpilasorganisatsioonide värviteklitest ja -lintidest, mis suuresti pärinevad 20. sajandist.

Korporatsiooni Hasmonea musta värvi sametist peakate, mille põhjal on Taaveti tähe sees korporatsioonimärk ehk sirkel. Korp! Hasmonea oli aastatel 1923-1940 tegutsenud Eesti juudi rahvusest üliõpilaste organisatsioon. 
Tekkel kuulus TÜ kasvandikule Michail (Elimeleh) Bakschtile (1904-1978), kes alustas ülikoolis kaubandusõpinguid 1923. aastal, kuid vahetas peagi eriala ning lõpetas 1931 ülikooli veterinaarina. Tekli annetas ülikooli muuseumile Bakschti õepoeg, Tartus sündinud Jakob Kaplan (1927).

Tartu Ülikooli muuseumi pärandipärl

Tartu ülikooli peahoone portjee ametikoht eksisteeris 1836. aastast kuni 1930. aastateni. Portjee oli peahoone valvur, kes igapäevaselt kandis ametiriietusena portjee kaherealist sinist kuube, kolmnurkset kalevist kübarat ning suure kollase nupuga portjeesaua. Kuue peal oli paremalt õlalt alla äärtest kaunistatud punasest kalevist särp.
Pidupäevadel oli portjeel seljas sinisest kalevist üherealine punase püstkraega pidukuub, mille juurde kuulusid mõõk ja särp. Siis pidi ta oma ametiriietuses seisma peauksest paremal ning jälgima, et peasissekäik oleks vaba ja võõrad teenrid jääksid aupaklikku kaugusse. Aja möödudes portjee tööülesanded muutusid ning muutus ka ametiriietus.
See rõivakomplekt võib pärineda 19. sajandist, olles justkui välja astunud Rudolf Julius von zur Mühleni (1845-1913) 1885. aastal ilmunud litografeeritud joonistuselt albumis „Dorpater Skizzen“. Oma 2009. aastal ilmunud raamatus „Kalefaktoripojast professoriks“ arvab Lea Leppik, et von zur Mühleni kujutatud portjee „on tõenäoliselt vabadest rootsi talupoegadest pärinev Michael Wikström Vormsilt, kes töötas ülikoolis 1884-1918“. Esemete säilimisele on kaasa aidanud asjaolu, et pidukuub ja särp tuli portjeel teenistusest lahkudes ülikoolile tagastada.

 

Tartu Linnamuuseumi pärl
Hautamiskast (TM_3418:1Aj)
Hautamiskast on valmistatud umbes 2 cm paksustest okaspuu laudadest, kasti kaas on haagiga suletav. Kasti sisemus on vooderdatud vildiga, kaane all on villalapp.

 
https://opendata.muis.ee/object/2091312  

“Masina” idee on väga lihtne: valmiv toit, näiteks puder, ühepajatoit või supp tuleb perenaisel enne hautamiskasti panemist pliidil keema lasta ja mõned minutid keeta. Peale seda jätkub toidu valmimine isoleeritud kastis, kus säilib keemistemperatuuri lähedane temperatuur.

Sellist toiduvalmistamisetehnikat on kasutatud juba sajandeid. Populaarseks sai see paljudes maades just 20. sajandi esimeses pooles, maailmasõdade keerulistel aegadel, kui nappis kütmismaterjali. Taoline „aparaat” garanteeris minimaalsete vahenditega sooja toidu ja võimaldas kokkuhoidlikumalt majandada. Paljud pered valmistasid sellise isoleeritud hautamiskasti ise. Hautamiskasti valmistamiseks sobib igasugune kast, mida saab soojustada. Kasti ja poti vaheline tühimik täidetakse soojustusmaterjaliga. Soojustamiseks on kasutatud heina, põhku, ajalehti, villa. Sealt tuleb ka kasti nimetamine heinakastiks (soome k Heinälaatikko, inglise k Haybox).
Selline kokkamine on küll ajamahukam (samas üks täiuslik hautis peabki tunde valmima), aga säästab energiat. Samuti säilivad toitained ja vitamiinid paremini.

Eseme andis Tartu Linnamuuseumi kogusse 2012. aastal Tiiu Keskpaik. Isevalmistatud puidust kast oli kasutusel toidu hautamisel üleandja emapoolse vanaisa Aleksander Sundja perekonnas. A. Sundja oli Eesti sõjaväe ratsarügemendi veterinaararst. Perekond elas Tartus, Kasarmu tänaval.

Tartu Linnamuuseumi pärandipärl
Tartu linna gaasilaterna süütaja märk  (TM_1594:2Aj)
Kollasest metallist ametimärgi esiküljel on kujutatud Tartu vappi.
 
https://opendata.muis.ee/object/2216070

Ajaleht Postimees (12.12.1937) kirjutab: „Igal õhtul, kui videvikuks läheb, võime siin ja seal tänavatel tähele panna isikuid, kes ruttavad mööda tänavat käes umbes kahe meetri pikkused kepid. Need mehed on gaasilaterna süütajad. Neil meestel tuleb igal õhtul süüdata ja hommikul kustutada ligi 300 laternat.”
Laternate süütamine tähendas gaasitule keeramist suuremaks öiseks valgustuseks spetsiaalse ridvaga, mille otsas oli konks. Päeval hingitses vaid imetilluke valvetuli.
 
Põlevkivigaasi hakati Tartu tänavavalgustuses kasutama 1880. aasta sügisest, kui linnas alustas tööd gaasivabrik. Kui 1920. aastatel olid tänavavalgustuses ülekaalus veel gaasilaternad, siis aastakümne lõpuks saavutas gaasilaternate kõrval ülekaalu juba mugavam elektrivalgustus. Täielikult hääbus gaasivalgustus Tartus siiski alles eelmise sajandi viiekümnendail aastail.
 
Märgi andis üle Tartu Linnamuuseumile Ants Teder 1980. aastal.

Tallinna Linnamuuseumi pärandipärl
Tallinna Linnamuuseumis on nö. taldrik-kiri, mille Artur Valge kirjutas oma õele tõenäoliselt Patarei vanglast 1943. aastal. Kiri on kirjutatud taldrikule, siis see katki löödud ja välja toimetatud, hiljem kokku kleepides sai kirja lugeda.
Täpsemalt uuri:  https://www.muis.ee/museaalview/1839912


Eesti Kunstimuuseumi pärandipärl
Eesti Kunstimuuseumis digiteeriti muude esemete seas Jaapani kunstitööde kollektsioon, mis kingiti kunstimuuseumile pärast 1959.a. Kadrioru lossis toimunud kaasaegse Jaapani tarbekunsti näitust. Peamiselt toidu valmistamise ja tseremoniaalse serveerimisega seotud esemed on valmistatud Jaapanis aastasadu kasutusel olnud materjalides ja tehnikates nagu lakitud puit, bambusest punutis jms. Napi, enamasti geomeetrilistest motiividest koosneva dekoori ja lihtsa vormi tõttu on Jaapani kunstitöödel palju ühist Eesti 20. sajandi II poole tarbekunstis valitsenud esteetikaga.

Toidunõu kaanega. EKM j 8067 VR 936/ab
Lisainfo: https://www.muis.ee/museaalview/100264

Pärnu Muuseumi pärl
 
Kihnu mündiaare – Pärnu Muuseum / PäMu 92 N 1
Pärnu Muuseumi numismaatikakogu on üks suurematest mündikollektsioonidest Eesti muuseumites, sisaldades veidi vähem kui 10 000 vermingut. Pärnu Muuseumi mündikogu väärtus seisneb eelkõige korraliku taustinformatsiooni olemasolus ning vähemalt 80% vermingutest omab kindlat leiukohta ja -konteksti. Üks sellistest on 1940. aastal Kihnu saarelt Lemsi külast Pulli talu vana aida alusmüüride vahelt leitud mündiaare, mis sisaldas kokku 1758 killingit ehk hõbemünti. Suurem osa müntidest olid löödud Rootsi võimu ajal Riia linnas ja Liivimaa kroonumüntlas vahemikus 1621–1665. Väike osa killingitest oli löödud Poola kuningas Sigismund III (1588–1621) valitsemisajal, neist varaseim aastal 1606. Kõigist müntidest kõige intrigeerivamad on vast kolm näiliselt Riia linna killingit. Lähemal vaatlusel aga selgub, et tegemist on hoopis Rumeenias Suceava lossis valmistatud võltsingutega. Selliseid võltsinguid löödi 17. sajandi keskpaigas massiliselt, eesmärgiga Riia linna killingit ja selle läbi Riia linna majandust nõrgestada. Valeraha löömine andiski soovitud tulemuse ja killingi väärtus hakkas 1660. aastatel järsult langema. Lõplik „võit“ saavutati 1665. aastal, kui nii Riia linna- kui ka kroonumüntlas lõpetati killingite vermimine.
 
Võltsingud Kihnu mündiaardes:
 

 

Virumaa Muuseumide pärl

Tänasel päeval  räägime palju keskkonnakaitsest ja materjalide taaskasutusest, kuid sõja ajal ja pärast seda oli raske kätte saada erinevaid materjale ja seetõttu  tuli olla loov. 1944. aastal Lääne-Virumaal Kadrina vallas Ahila külas Lepasaare talus õmmeldud pluus on taaskasutuse supernäide, selle õmbles endale Vaike Kalind. Pluusi kangaosa on saadud rikkiläinud vihmavarju siiludest. Sobiliku tikkimismustri pani Vaike kokku ajakirjast „Taluperenaine“ leitud motiividest ning tikkimiseks sobiliku niidi saamiseks tuli üles harutada vana suhkrukott.

Rannarootsi muuseumi pärandipärl
 
Nukk valmistatud tekstiilist, mis on täidetud. Hinnanguliselt enne 1940 aastat. Nägu on tekstiilile joonistatud. Rõivad ja ehted on tehtud nii, nagu üks pruut Pakritel ja Vihterpalus pidi välja nägema - peas seppel (rikkaliku kaunistuse ja lintidega) ning kaelas pruudi kõrge krae. Nukk kinnitatud roostevabast metallist vardaga puidust alusele, et see kenasti püsti püsiks. Meistrit kahjuks teada ei ole, aga nukk annab kauni pildi Pakri ja Vihterpalu pulmatraditsiooni rõivastusele.

Harjumaa Muuseumi pärl

Keila tänavasilt tekstiga „A.Tisleri“. Silt Keilas lõuna pool raudteed asuvalt tänavalt. Metallist silt sinise emailiga, tekst eesti ja vene keeles valgega. Venekeelne tekst värviga üle soditud 1980. aastate lõpul.
Tänav kandis Sõja nime 1930. aastatel, 1950. aastatest  A. Tisleri nimi. Keila Muinsuskaitseklubi algatusel viidi läbi tänava elanike küsitlus, mille tulemusena sai 1992. aastast tänava nimeks Tähe. Tähe nimetus nii endise linnapea Johann Tähe auks kui ka sobiv kooslus paralleelsete Eha ja Koidu tänavatega.

Eesti Meremuuseumi pärandipärl
   

Pagulaseesti laevandusfirma Seatrans Shipping AB / Bregen Shipping Ltd. ostis selle mootorlaeva 1973. aastal ning andis uue nime „Bonne Bay“, mida kandes asus laev Libeeria lipu all sõitma. Kaubalaev müüdi juba kolme aasta pärast, ent laevandustegelane Arved Mägi (1913–2002) leidis nähtavasti viisi see kell laeva müümise järel enda kätte jätta. Ehk nõustus ostja udukella uuega asendama seetõttu, et kella on millalgi parandatud? Lisaks ühele viimasele suurele pagulaseestlaste kaubalaevale meenutab ese meile ka Eesti soost meremehi, kes sõitsid nii sellel kui ka teistel eestlastele kuulunud laevadel kümneid aastaid nn mugavuslipu all, enamasti Eesti Meremeeste Unioni koondunult. „Bonne Bay“ viimane kaptengi oli eestlane – soomepoisina sõdimise järel paguluses laevapoisina alustanud, madruse ja pootsmanina, hiljem tüürimehena sõitnud ja seejärel ka kapteniks saanud Karl Matson (1922–2004). Laev ise paistis seitsme sama klassi aluse seas silma kõige pikema teenistusega, olles 1977–1999 erinevate laevandusfirmade omanduses kuni lammutamiseni Indias 1999.

Mahtra muuseumi pärandipärl
 

See tapitud riidekirst (osades Eesti paikades nimetatakse riidekohvriks, millist nimetust kasutatakse edaspidi) on ühe lihtsa, erilise väljaõppeta talumehe käsitöö. Kohvril on lukk ning lihtsad nöörsangad, ese on värvitud punaseks. Kohvri mõõdud on 74 x 75, kõrgus 63 cm.
Kohvri sisemuses paremal pool on sahtel väiksemate esemete hoidmiseks. Eriliseks teeb kirstu kaane siseküljele kleebitud tsaar Aleksander III pere trükipilt.
Kohver anti Mahtra Talurahvamuuseumile 2001. a. juunikuus kogumisretke käigus Raikküla Nõmmekülas Saare talus. Annetaja Ilme Maureri sõnul kuulus see kirst tema isa vanematele – Sõeru talu perele ja eseme vanus võiks olla 100-110 aastat. Võib arvata, et kohvri lihtsuse tõttu pole tegemist kaasavarakirstuga, vaid meestele kuulunud kohvriga. Sulased, käsitöölised või ametmehed, kes elasid poissmehepõlves kusagil võõras peres või korteris, hoidsid oma vara sellistes väiksemates tapitud kohvrites-kirstudes (pärandidokumentides laudest kast).
Kaasavarakirstude või kohvrite kaane siseküljele igasuguste trükipiltide kleepimise komme oli alates 1870. aastatest väga populaarne. Hilisemal ajal kaeti kogu kohvri sisemus tavalise paberi või tapeediga.
Mahtra muuseumi kogus on veel teinegi varasemast ajast pärit tapitud kohver, mille kaane sisekülg on üleni täis kleebitud.

Eesti Kunstiakadeemia muuseumi pärandipärl
Üks riideese saab kandja katmise ja kaunistamise kõrval kaasa rääkida ka ühiskonnas aktuaalsetel teemadel, ja sugugi mitte ainuüksi särgile trükitud sõnumi kaudu. HULA moekollektsioon „Metsastumine“ (2009) käsitleb tehnoloogiatel põhineva betoonist ja klaasist linnakeskkonna ja looduse vahekorda. Inspireerituna viimasest – sipelgapesadest, puuvõradest, loomajälgedest maapinnal, lõid EKA 3. kursuse moe eriala bakalaureuseõppe tudengid loodust väärtustava, nii lõigetes kui ka kujundites uudseid ideid rakendava kollektsiooni. Üliõpilaste loodut iseloomustab värskus ja eksperimenteerimine, tavapäraste arusaamade – milline üks särk või seelik peaks olema – julge nihutamine. Riided on kantavad, aga kuidas just, jäägu kandja otsustada. HULA komplekte ilmestavad peened ja tähendust kandvad kujundid, hõrgud detailid: kandid, trukid, lukud, sageli riidetüki siseküljele jäävad finessid, mis on teada vaid kandjale enesele.

Mida tähendab sõna HULA? See on Eesti Kunstiakadeemia moe magistrantide lõputööna kaks kümnendit tagasi (2002) valminud kaubamärk, mis moodustati autorite – Eve Hanson, Reet Ulfsak (Aus), Anu Lensment ja Marit Ahven – perekonnanimede esitähtedest. HULA eesmärgiks sai värskete moeideede genereerimine, tudengitele laiapõhjalise kogemuse andmine disainiprotsessist, loomingulisest koostööst ja julgest katsetamisest.
 

Avastage „Metsastumise“ kõrval teisigi! Särgik siin; t-särk siin.
 
Kollektsiooni „Metsastumine“ autorid: Marin Sild, Inge Pruks, Merilin Kermas-Kivi, Maria Riimak, Sille Sarapuu, Hanna Haring, Chris Vagiström, Anna Aksjonova, Darja Rant, Urška Omerzi

SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid pärandipärl
1986.a. suvel toimusid Mati Mandeli juhtimisel arheoloogilised kaevamised Ahli (Kolu) kivikalme Kalmumäel Läänemaal. Üks kalme leidudest oli kotkapeakujuline pronkskujuke. See valatud kotkapea pärineb XII sajandist ja on valmistatud Eestist ida pool, võimalik, et Volga bolgarite alal.
Ilmselt on tegu rituaalse esemega, tõenäoliselt oli see kultusliku saua ots.
Linnupea külgedel ja kuklas on külge joodetud kahekordsed rõngad, milledes ripub omakorda igaühes üks rõngas. Noka ülaosa on ilustatud pealejoodetud siksakjoonega, putkeosa ilustatud kolme ilustusvööndiga. Vööndeid eraldavad kahekordsed pealejoodetud pronkstraadid. Ilusa paatinaga kaetud eseme pikkus on 5,9 cm.
Mõningal määral sarnanevad talle Karjalast ja Ojamaa saarelt leitud linnupead, kõige enam aga Laadoga äärest ja Novgorodist leitud eksemplarid.

Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis digiteeriti 2022. aasta juunis ligi 900 klaasikogusse kuuluvat museaali, nende hulgas ka mitmed Eino Mäelti teosed.
Klaasikunstnik Eino Mäelt (1940–2021) on kujundanud nii tehase Tarbeklaas toodangut kui ka tegelenud unikaalloominguga. Tarbeklaasis loodud esemete puhul on kunstnik kasutanud põhjamaistest looduse struktuuridest inspiratsiooni saanud vormiesteetikat. Ta alustas tehases 1958. aastal klaasilihvijana ning peale õpingute lõpetamist ERKIs jätkas 1968. aastal tööd Tarbeklaasi eksperimentaalpuhumis- ja kujunduskunstnikuna, töötades seal 1993. aastani.
Mäelti unikaalloomingut iseloomustavad dekoratiivsed täisklaasist vormid, mida ilmestavad klaasisisesed mullid. Ta oli esimene eesti klaasikunstnik, kes teostas valatud klaasist lailihvis erksavärviliste detailidega geomeetrilisi vorme.
Lisaks on Mäelt kavandanud ka töid avalikku ruumi, näiteks klaasivalutehnikas valminud vahesein Tallinna Onkoloogiakeksusesse (1983) ning pikka aega Eesti Rahvusraamatukogus eksponeeritud ETDMi kogusse kuuluva kompositsiooni “Teise aega, teise ruumi” (1994).
ETDMi klaasikogusse kuulub mitmeid komplekte ja üksikvorme Eino Mäelti unikaalloomingust ning mahukas kogu Tarbeklaasis loodud esemeid.
 

I digiprojekt