Aliise Moora ja Helmi Kurriku panusest teadusesse
Esmaspäev, 29. jaanuar 2024
Ilmunud on Põhjamaade folkloristika 2023. aasta aastaraamat.
Põhjamaade folkloristika 2023. aasta aastaraamat „ARV“ on pühendatud naisfolkloristidele ja -etnoloogidele. Artiklid puudutavad Eesti, Islandi, Norra, Taani ja Soome uurijaid, kes tegutsesid peamiselt 20. sajandil.
ERMi teadurite sulest ilmus kaks käsitlust naisetnoloogidest, kes mõlemad on töötanud ERMis.
Anu Kannike, Ester Bardone (TÜ) ja Marleen Metslaid kirjutasid artikli „Eesti etnoloog Aliise Moora. Naisteadlase kohanemine ja kutsealane eneseteostus muutuvas ühiskonnas“. Marleen Metslaid kirjutas artikli „Helmi Kurrik – varjujäänud naisteadlane“.
Artiklid põhinevad uudsetel allikatel ja pakuvad täiendust Eesti etnoloogia ajaloo tervikpilti, tuues esile naisuurijate panust distsipliini arengusse ja samas ka nende eneseteostuse võimaluste keerukust pöördelisel 20. sajandil.
Kurriku aktiivsed tööaastad langesid 1930. aastatesse ja II maailmasõja aega, hiljem ei õnnestunud tal paguluses Saksamaal ja USAs oma teadustööd jätkata. Arvata võib, et just seetõttu jäi ta ajalookirjutuses pikaks ajaks varju ja ei leidnud põhjalikumat käsitlemist.
Moora alustas pikka teadlaskarjääri pärast sõda Nõukogude Eestis, kus oli vaja kohaneda uute ideoloogiliste suunistega. Tema tööpäevikud aastatest 1948-1972 andsid võimaluse uurida lähemalt, kuidas etnoloogid olid sunnitud otsima tasakaalupunkti Moskvast tulevate juhiste ja senise uurimistraditsiooni jätkamise vahel.
ERM on Kurriku ja Moora auks nende järgi nimetanud kaks auditooriumi.
ERMi teadurite sulest ilmus kaks käsitlust naisetnoloogidest, kes mõlemad on töötanud ERMis.
Anu Kannike, Ester Bardone (TÜ) ja Marleen Metslaid kirjutasid artikli „Eesti etnoloog Aliise Moora. Naisteadlase kohanemine ja kutsealane eneseteostus muutuvas ühiskonnas“. Marleen Metslaid kirjutas artikli „Helmi Kurrik – varjujäänud naisteadlane“.
Artiklid põhinevad uudsetel allikatel ja pakuvad täiendust Eesti etnoloogia ajaloo tervikpilti, tuues esile naisuurijate panust distsipliini arengusse ja samas ka nende eneseteostuse võimaluste keerukust pöördelisel 20. sajandil.
Kurriku aktiivsed tööaastad langesid 1930. aastatesse ja II maailmasõja aega, hiljem ei õnnestunud tal paguluses Saksamaal ja USAs oma teadustööd jätkata. Arvata võib, et just seetõttu jäi ta ajalookirjutuses pikaks ajaks varju ja ei leidnud põhjalikumat käsitlemist.
Moora alustas pikka teadlaskarjääri pärast sõda Nõukogude Eestis, kus oli vaja kohaneda uute ideoloogiliste suunistega. Tema tööpäevikud aastatest 1948-1972 andsid võimaluse uurida lähemalt, kuidas etnoloogid olid sunnitud otsima tasakaalupunkti Moskvast tulevate juhiste ja senise uurimistraditsiooni jätkamise vahel.
ERM on Kurriku ja Moora auks nende järgi nimetanud kaks auditooriumi.