Tartu õpetajate seminari vilistlane Julius Kuperjanov 1914. aastal. | Pilt: Foto: Carl Schulz, EAA.292.1.676.1
Uus näitus ERMi raamatukogus!
Reede, 18. oktoober 2024
*
ERMi raamatukogus on avatud näitus „Julius Kuperjanov 130. Eesti Rahva Muuseum meenutab oma algusaastate abilist”
Julius Kuperjanov (11. oktoober 1894 – 2. veebruar 1919) oli väejuht, Eesti Vabadussõja kangelane ja legend juba eluajal.
Kuperjanov ja Eesti Rahva Muuseum
1912. aasta suvel läks Julius Kuperjanov klassivend Henrik Visnapuu õhutusel Kambjasse vanavara koguma. Ta oli siis 17-aastane õpetajate seminari õpilane Tartus, viis aastat vanem Visnapuu aga noor kooliõpetaja.
ERMi vanavarakorjamise suuraeg oli 1913. aastal, kui teele saadeti 120 aatekaaslast, kes tõid muuseumisse kokku umbes 6000 eset. Juba kogemuse saanud Julius Kuperjanov läks koos 16-aastase Treffneri gümnaasiumi õpilase Leopold Laursoniga (kellest sai Eesti välisteenistuse ametnik) korjeretkele Viru-Jaagupi kihelkonda. Nende kahe noore mehe kogumistöö oli väga viljakas ja tulemused selle aasta parimad kogu riigis (Eesti Rahva Museum 1913. 1914: 19-20). Korjamisraamatute põhjal kogus Julius Kuperjanov 128 eset (Ainelise vanavara korjamise raamat Nr. 208). Lõige päevaraamatust: „Korjasin Viru-Jakobis 28. maist kuni 24. juunini 1913. aastal. Kaaskorjajaks oli Leopold Laurson. Terve kihelkond sai pere perelt läbi käidud.”
Kuperjanov oli hea kirjamees, tema kirjeldused tabavad ning mitte ainult asjade kohta. 28. mail on ta Kehalas oma päevaraamatusse kirjutanud: „Herra Turp, kohaliku Jaagupi Hariduse Seltsi kooliõpetaja oli oma viimsel tööpäeval parajasti lastele udupiltisi näitamas, kui meie sinna jõudsime. Kooliõpetaja võttis meid lahkesti vastu ja tuli meie soovile, lastele muuseumi mõtet selgitada ja nende kaasabi paluda, lahkesti vastu. Ta ise andis mõne asjalise peaaime muuseumist ja tema tähendusest rahvaste ja iseäranis veikerahva elus, kuna meie (hr. Laurson ja mina) seletasime, kuidas lapsed võiksid muuseumi aidata: teejuhtidena, öömaja sobitajatena ja vanavara kokkuotsijatena igaüks omas kodus. Palju aitasid seletuses kaasa muuseumi piltpostkaartid, mis herra Laurson 50es eksemplaris kaasa oli võtnud.”
Kuperjanovi kogumispäevik on ilmunud ERMi sarja „Vanavara kogumisretkedelt” 5. numbris (2008), aga näitusel on väljas ka selle aluseks olnud käsikiri, samuti aruanne, päevaraamat ja reisikirjeldus. Kõige selle taustaks saab vaadata esemeid, mida Kuperjanov muuseumi tarbeks kogus.
Aastapäevad pärast Viru-Jaagupi kogumisretke sai Kuperjanovist kooliõpetaja Kambjas. Tema side Eesti Rahva Muuseumiga ei katkenud, ta võttis südameasjaks muuseumi postkaartide levitamise. 1916. aastal aga astus Kuperjanov muuseumi liikmeks (järjenumbriga 262). Sümboolne oli 14. mail 1994 Eesti Rahva Muuseumi avamine püsinäitusega „Eesti. Maa, rahvas, kultuur” muuseumi endises näitusemajas, aadressiga J. Kuperjanovi 9.
Sirje Madissoni koostatud näitusel on materjalid ERMi, TÜ raamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi kogudest. Kujundused tegi Jane Liiv ja fotod Arp Karm.
Raamatukogu on avatud T-R kell 10-17
Julius Kuperjanovi elulugu
Kuperjanov sündis 1894. aastal Pihkvamaal Duhnovо vallas Lihhova külas, kuhu tema Räpinast pärit esivanemad olid 1870. aastal välja rännanud. Perekonnanimi Kuperjanov tuli arvatavasti esiisalt, keda kutsuti talu järgi Kupperi Jaaniks. Esimesed üheksa aastat möödusid sünnikohas, kuid algkoolihariduse viletsa kättesaadavuse ning laste venestumise hirmus tõi isa Daniel pere 1903. aastal tagasi Eestimaale. Aastatel 1910–1914 õppis Julius Kuperjanov Tartu õpetajate seminaris, mille lõpetamise järel oli lühikest aega koolmeister Kambjas. Esimese maailmasõja alguses, 1915. aasta veebruaris mobiliseeriti ta Vene sõjaväkke. Esmalt õppis ta Peterburi lipnike koolis, seejärel läks aga rindele, sai luurekäigul haavata ja evakueeriti.
1917. aasta detsembris alustas Kuperjanov teenistust Eesti tagavarapataljonis Tartus. 20. veebruaril 1918 juhtis ta siin võimu ülevõtmist bolševikelt. Saksa okupatsiooni ajal organiseeris ta põrandaalust omakaitset ja töötas välja üle-eestilise mobilisatsiooni kava. Pärast sakslaste lahkumist sai ta loa erilise partisaniüksuse asutamiseks ja 14. jaanuaril 1919 vabastasid vast loodud Kuperjanovi partisanide pataljoni võitlejad soomusrongide toel Punaarmee hõivatud Tartu linna. 31. jaanuaril 1919 sai Kuperjanov Paju lahingus haavata ja suri 2. veebruaril vaid 24-aastasena Tartus.
Leitnant Julius Kuperjanov maeti auavaldustega 6. veebruaril 1919 Tartusse Raadi kalmistule. Nõukogude okupatsiooni aastail kujunes skulptor Jaan Koorti loodud Vabadussõja kangelase hauamonument Tartu üliõpilaste ja koolinoorte kogunemiskohaks – küünalde süütamisega ametlikult unustatud haual demonstreeriti vastuseisu okupatsioonile ja iseseisvuspüüete kestvust.
Kuperjanovi teenetemärgid: Püha Anna ordeni II, III ja IV järk, Püha Stanislavi ordeni II ja III järk, Püha Vladimiri ordeni IV järk, Georgi risti IV järk, Eesti Vabadusristi I liigi (sõjateenete eest) 2. järk, II liigi (isikliku vapruse eest) 2. järk ja II liigi 3. järk, Julius Kuperjanovi Seltsi teeneterist nr 1 (2010)