Igal ajastul, igas põlvkonnas on kunstnikke, kes jäävad teiste seast silma oma erilise värvikäsitlusega. Nad on sügavamad, säravamad, pilkupüüdvamad. Nad asetavad maalil kõrvuti sellised värvid, mida ei tohiks üldse kõrvuti panna, aga kõikide kirjutatud või kirjutamata reeglite kiuste sobivad just need toonid nende kunstnike piltidel hästi. Nad maalivad värviga ruumi suureks ja ei pea tihti kasutama isegi mingeid kujundeid, ainult värve. Suurtes muuseumides käies hakkavad nende tööd kaugelt silma – Tizian, Henri Matisse, Maurice de Vlaminck, Pierre Bonnard. Nad võivad oma piltidega sind isegi ravida. Matisse, muide oligi oma maale haigetele sõpradele tervendamiseks kinkinud. Eesti kunstis on sellisteks kunstnikeks Konrad Mägi, Villem Ormisson, Lepo Mikko, Tiit Pääsuke, Anne Parmasto, Rein Kelpmann, Vano Allsalu. Meie sajandi esimesel kümnendil kunstimaailma astunute põlvkonnast on selliseks kahtlemata Anna Hõbemäe (s 1986).

Anna Hõbemäe on üles kasvanud Valgas ja õppinud 2006 –2011 Tartu Ülikoolis maalikunsti (MA 2011).  Alates 2006. aastast esinenud mitmetel grupi- ja isikunäitustel. Hetkel töötab Tallinnas.

“Üks inimene ütles mulle pärast, et minu näituse vaatamine oli talle mõjunud justkui solaariumiseanss. See oli minu jaoks suur kiitus,” rääkis kunstnik ise.

Just soojust ja värviravi talvise pimeduse ja betooni halluse vastu loodame me kõigile selle näitusega pakkuda. Olgu see näituste osakonna tervituseks ja heaks uusaastasooviks.