Jaan Elken on öelnud, et maalikunstnikuna liigub ta kindlalt esteetilisusest riivatud maailmas, mis üritab rääkida vaatajaga universaalsemalt ja globaalsemalt positsioonilt. "Räägin oma maalidel aistingutest ja vaistudest, kuidas asju tajun. Need on vägagi konkreetsed. Ei midagi abstraktset, kuivõrd on kogu kunst "abstraktne", "tinglik", "märgiline"…"

Näitus "Poeem madratsile 2" jutustab abstraktses maalikeeles reaalset lugu assotsioonidest ja kogemustest. Madratsite seeria töödesse on leitmotiivina korduvalt sisse toodud reaalne madrats, mis lisab töödele isikliku ja nostalgilise momendi – mäletamise, kaevumise isiklikesse mäluladestustesse, kust ei puudu varase lapsepõlve Siberi-aastad küüditatud vanematega. Tööd viitavad millegi läbielatule, reaalselt eksisteerinud olukordadele, emotsioonidele.

Näitusele "Poeem madratsile" Artdepoo galeriis 2008. aastal kirjutas Elken saateks luuletuse, mille read "... triibuline rüü – valgeks krohvitud sein – hallitus niiskusest – niiskus kliimast ja valesti ehitatud konstruktsioonidest –  sissekraabitud sõnad..." on sündinud psüühiliselt läbielatust pärit mälufragmentidest.

Rauno Thomas Moss on kirjutanud: "Elkeni madratsid on isegi omamoodi terroristlikud. Isegi see koht, kuhu me heidame, et pääseda korraks maailma julmustest, muutub altariks, mis on pühitsetud sisse higi ja uriiniga ning millel toimetatakse viimast sakramenti. Voodi on tugeva märgilise laetusega ning juba madrats ise määratleb palju tähendusi, mis mõjutavad kirjelduskeelt."

Madratsi motiiv Jeesus Kristus Superstaari maalisarjas seob näituse ühtseks tervikuks. Eero Kangor on kirjutanud: "Küüditatu märk on aga samasugune kahe teraga mõõk nagu natsiohvri või Hiroshima ja Nagasaki tuumarünnakutes ellujäänute armid, mida pigem varjatakse kui näidatakse. Nende eksponeerimine on seega samm, mida võidakse tõlgendada arulageda edevusena ja rünnatakse armutult. Sama sai ju osaks Kristusele, keda mõnitati kui juutide kuningat, kellel puudub igasugune võim, et ennast aidata."

Eelmist madratsinäitust arvustades kirjutas kunstikriitik Riin Kübarsepp: „Elkeni jutustus räägib valust ja õudusest mitte ainult sellepärast, et need teemad on seal olemas, vaid ka sellepärast, et jutustaja positsioon näeb määravat vajadust läbida abjektsioon, mille sisemiseks palgeks on valu ja avalikuks näoks õudus. Unenäod erinevatel madratsitel pole ju kunagi kõige helgemad. Või on see kõik hoopis aus ülestunnistus, pisarad, mis valatud madratsisse. Pihtis ju juba Kristuski oma pisaratega Pontius Pilatuse ees. Tunnistamine on seega algusest peale seotud tagakiusamise ja kannatusega. Elkeni madratsiprojekti võib mõnes mõttes nimetada ka "Eesti kunsti sotsiaalseks portreeks"."

Näitus jääb ERMi kohvikus Pööriöö (B-sissepääs) avatuks 3. märtsini 2019.