Vepslased

Nimetused

Vepslaste endanimetus on vepslaine (bepslaane). Etnonüümi etümoloogia on jäänud ebaselgeks. Karjala Vabariigi lõunapiiril elavad põhjavepslased on enda kohta kasutanud ka nimetust lüdinik (lüdilaine), mis seotud nende keelele lähedast lüüdi murret kõnelevate karjalaste enesenimetusega (lüüdiköit, l´uudikuoit). Võimalik, et see etnonüüm on tuletatud venekeelsest sõnast ljudi 'inimesed'. Vanemas kirjanduses on vepslaste tähistamiseks kasutatud ka vene päritolu pejoratiivse varjundiga nimetusi "tšuudid", "tšuharid" ja "kaivanid".

Asuala

Vepslased elavad Äänisjärve (Oneega) edelarannikul (põhja- ehk äänisvepslased) ning järvest lõunasse jääva Vepsa kõrgustiku piirkonnas (kesk- ja lõunavepslased). Nende asuala kuulub metsavööndisse (peamiselt kuusk, haab, kask), kultuurmaad on väikesed.

Vepslaste asuala on administratiivselt killustatud. Karjala Vabariigis elavatel põhjavepslastel on oma autonoomne territoorium (Šoutar´ve ehk Šeltozero rahvusvald). Leningradi oblasti ida- ning Vologda oblasti loodepoolsetel ääremaadel elavatel kesk- ja lõunavepslastel pole mingisugust autonoomiat.

Arvukus

2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal kokku 8240 vepslast (www.perepis2002.ru köide 4, tabel 1). 1989. aasta andmeil oli neid tollase Vene NFSV territooriumil 12 142 (Narodõ 1994: 433). Seega on vepslaste arvukus oluliselt langenud, põhjuseks nii kogu postsotsialistlikku Venemaad vaevav demograafiline kriis kui ka jätkuv venestumine. Vepsa külad tühjenevad tasapisi. Linlaste osakaal vepslaste seas on tõusnud 56%-ni (www.perepis2002.ru köide 4, tabel 1) (1989. aastal oli see 48,5% - Narodõ 1994: 433). Vepslasi elab nii oma piirkonna linnades (Podporožije, Boksitogorsk jt) kui ka Peterburis. Enim elab vepslasi Karjala Vabariigis (4870). Leningradi oblastis on neid alles 2019, Vologda oblastis 426 (www.perepis2002.ru köide 4, tabel 3).

Keel

Vepsa keel kuulub koos soome, karjala ja isuri keelega läänemeresoome keelte põhjarühma. 2002. aasta rahvaloenduse andmeil oli Karjala Vabariigi ja Leningradi oblasti vepslaste emakeelsus 47,3% (www.perepis2002.ru köide 13, tabel 2). Ülejäänute kohta pole andmeid. 1989. aasta andmeil oli Venemaa vepslaste emakeelsus 51,3% (Narodõ 1994: 441.) Vepsa keel jaotub kolmeks murdeks - põhja- ehk äänisvepsa Karjala Vabariigi lõunaservas, keskvepsa Leningradi oblasti kirde- ja Vologda oblasti loodeosas ning lõunavepsa Leningradi oblasti idaosas. Murdeerinevused pole kuigi suured. Vene laene on kõikides murretes palju.

Kirjakeel loodi 1932. aastal Leningradi oblasti täitevkomitee vähemusrahvaste osakonna juures tegutsenud Uue Tähestiku Komitee poolt peamiselt keskmurde põhjal. Kasutati ladina tähestikku. Ilmus "Ezmäne vepside azbuk i lugendknig" (Leningrad, 1932) ning seejärel veel umbes 30 algkooliõpikut, koostajaiks ja tõlkijaiks vepsa pedagoogid M. M. Hämäläinen, F. A. Andrejev jt. Ilmus ka vepsa-vene sõnaraamat (1936). 1937 vepsa kirjakeele edendamisest loobuti ning see lõpetas oma eksistentsi. Äsjavalminud õpikud osutusid tarbetuiks ja hävitati.

Vepsa keel on jäänud enamasti vanemasse põlvkonda kuuluvate külainimeste omavahelise suhtlemise keeleks. Peaaegu kõik vepslased valdavad vene keelt ning igas vähegi ametlikumas suhtlussituatsioonis, näiteks poes, arsti juures või bussis, eelistatakse rääkida vene keelt. Ka omavahel, sest vepslaste asualal ja selle naabruses paiknevates rajoonikeskustes elavad venelased suhtuvad vepsa keelde reeglina halvakspanu ja põlgusega. Külast lahkudes jäetakse vepsa keel maha. Kool, kirjasõna, massimeedia - kogu laiem ühiskond on venekeelne ning vepsa keelega pole seal midagi peale hakata.

Ajalugu

Vepslaste esmamainija on ilmselt 6. sajandi idagooti ajaloolane Jordanis, kes kirjutas muuseas rahvast nimega Vas või Vasina. Vene kroonikais esinevad vepslased (ves´) alates 9. sajandist. Vepslaste asuala ulatus tollal ilmselt Laadoga kagurannikult Valgjärveni. Neil olid kaubasidemed varjaagidega (Staraja Ladoga, Beloozero) ning nad osalesid Kiievi Russi loomisel. Selles riigis pääses domineerima vanavene keel ning vepsa eliit ilmselt slaavistus. I ja II aastatuhande vahetusel liikusid vepslased põhja poole, üle Sviri (vepsa Süvar´) jõe. Saame põhja poole surudes segunesid vepslased karjalastega (tekkisid karjala keele aunuse ja lüüdi murre). Lõunas võis vepslaste asuala ulatuda Vesjegonskini tänase Tveri oblasti kirdenurgas. Pärast 13. sajandit vepslasi enam ajalooallikais ei mainita. Nad integreeriti Vene riiklikesse struktuuridesse (Kiievi Russ, Novgorodi feodaalvabariik, Beloozero vürstkond, Moskva suurvürstiriik) ja tasapisi said neist õigeusklikud. Vepslastest said riigitalupojad, lõuna pool mõisatalupojad, kes tegid alet, harisid oma põllulappe, püüdsid kala ja tegid käsitööd. 18. sajandi alguses kirjutati vepsa riigitalupoegi Lodeinoje Polje laevaehitustöökodade ja Äänisjärve läänekaldale rajatud metallurgiatehaste juurde. Vepslased ei paistnud silma millegi erilisega ning etnilise rühmana nad unustati. Alles 1824. aastal "taasavastas" A. J. Sjögren nad teadusmaailmale kui ühe soome-ugri rahva. 19. sajandil tungis kapitalism tasapisi ka vepslaste ellu. Põllumajandusest saadavale kasinale sissetulekule oldi sunnitud lisa otsima ulgutöödest (äänisvepslased töötasid kohalikes kivimurdudes, Ojatil tegeleti pottsepatööga, lisaks muidugi metsatöö). 1897. aastal oli vepslasi 25 607, neist 6700 põhja pool Sviri.

1926. aasta andmeil oli vepslasi NSV Liidus 32 800 ning nende arv oli kasvamas. 1920. aastail loodi vepslaste asualal 24 rahvuskülanõukogu. Osa neist koondati kahte rahvusrajooni - Vinnitsõ (Vidla, Vingl) Leningradi oblasti kirdeosas ning Šeltozero (Šoutarv´) Karjala lõunaosas. 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate algul kollektiviseeriti aga põllumajandus ka Vepsamaal. 1937. aastal likvideeriti Vinnitsõ rahvusrajoon ja rahvuskülanõukogud. Väikesearvulist vepsa haritlaskonda tabasid repressioonid. Samal ajal loodi Vologda oblast. Keskvepsa alad lõhestati uue administratiivpiiriga kaheks. Piiriäärsed alad kujunesid administratiivüksuste ääremaadeks, piir ületavad teed jäeti hooletusse. Jätkusõja ajal (1941-1944) olid põhjavepsa alad Soome kontrolli all. Vepsa lastele jagati soomekeelset haridust, osa vepslasi ühines nn Hõimupataljoniga ning sõdis Soome poolel. Pärast sõja lõppu tabas "vaenlasega koostööd teinud" vepslasi muidugi karistustelaine. Sõjajärgsete aastakümnete jooksul jätkus vepslaste kui etnilise rühma vaikne mandumine. 1957 likvideeriti ka Šeltozero rahvusrajoon Karjalas. Ääremaadel paiknevad väikesed vepsa külad kuulutati perspektiivituiks, kohalikku infrastruktuuri ei arendatud ning paremat elu ihkavad nooremad inimesed lahkusid linnadesse, kus segaabielud kujunesid tavaliseks. Kolhoosid jäid kiratsema. Leningradi ja Vologda oblastis eelistati vepsa päritolu inimesi ametlikes dokumentides ja rahvaloendustel näidata venelastena. Kohalike venelaste suhtumine vepslastesse oli üldiselt negatiivne ning see tõukas vepslasi oma etnilist tausta maha salgama. 1979. aastaks oli vepslaste arv langenud 8100-le. Tegemist oli peamiselt Karjala ANSV-s ja suurlinnades (eeskätt Leningradis) elavate vepslastega, sest Leningradi ja Vologda oblastis oli enda vepslasena kirja panemisel tõsiseid raskusi.

1980. aastate II poole toimus teatav etniline taassünd ka vepslaste juures. Põhiliselt puudutas see Karjalas elavaid põhjavepslasi ning selle renessanssi peamisteks aktivistideks oli rühm vepsa päritolu humanitaarharitlasi. 1989. aasta rahvaloenduse ajal määratlesid paljud eelmise loenduse käigus venelastena kirjapandud inimesed end taas vepslastena. Samal aastal loodi Petrozavodskis Vepsa Kultuuri Selts, liidriks etnoloog Zinaida Strogalštšikova. 1991 ilmus Petrozavodskis ladina tähestikus vepsa aabits, autoreiks keeleteadlased Nina Zaitseva ja Maria Mullonen. Ilmus muidki vepsakeelseid õpikuid ja ka usulist kirjandust. Vaieldi kirillitsa ja ladina tähestiku üle, ent Soome abi raamatute kirjastamisel on kaalukausi ladina tähestiku kasuks kallutanud. Vene võimud on aga ladina tähestiku kasutamise vastu. 1993 hakkas ilmuma vepsa ajaleht Kodima, paralleelselt ladinatähestikulises vepsa keeles ja vene keeles. 1994 ilmus esimene vepsakeelne luulekogu, Nikolai Abramovi "Koumekümnekoum". Samal aastal taastati Šeltozero (Šoutarv´) rahvusvald. Vallas on 14 küla ja 1569 elanikku, neist 42% vepslased (Taagepera 2000: 156). Tasapisi arendatakse vepsakeelset kooliharidust, rahvusvalla koolide algklassides õpetatakse vepsa keelt valikainena.

Elatusalad

Vepslaste peamiseks traditsiooniliseks elatusalaks on maaviljelus. Alepõllundus püsis 20. sajandi alguseni. Loomakasvatus oli teisejärguline. Lisaelatist on pakkunud metsatööstus ja käsitöö. Jahipidamine ja kalapüük on toimunud peamiselt omaks tarbeks. 20. sajandi jooksul on üle poole vepslastest asunud linnadesse ning teenivad elatist erinevatel kaasaegsetel tegevusaladel. Maapiirkondades on peamisteks elatusaladeks jätkuvalt põllumajandus ja metsatöö.

Usund

Vepslased võtsid õigeusu vastu järk-järgult, sajandite vältel. Kristluse-eelse usundi elemendid ei kadunud siiski kohe ja täiesti, vaid püsivad kohati elus tänini. 20. sajandil on levinud ateism, sajandi lõpul ka mitmesugused uususundid, eriti linnavepslaste seas.

Kasutatud kirjandus

www.perepis2002.ru

Narodõ 1994 = Narodõ Rossii. Entsiklopedija. Moskva: Nauchnoje izdatel'stvo "Bol'shaja Rossijskaja Entsiklopedija".

Taagepera, Rein 2000. Soome-ugri rahvad Venemaa Föderatsioonis. Tartu: Ilmamaa.

Valik kirjandust

Kurs, O. Vepsa ja vepslased. - Kleio 3, 1997.

Kährik, A. Vepslased 20. sajandil. - Akadeemia 8, 1990.

Salve, K. Vepslased ja nende keel muuseumisse. - Kultuur ja Elu 10, 1989.