Nganassaanid
Laur Vallikivi
ETNONÜÜM
Nganassaanid nimetavad üksteist nimega nja, mis tähendab vend. Idapoolses Vadejevi murderühmas kasutatakse enesenimetusena ka as'a. "Nganasan", mis tähendab ‘inimene, mees', võeti kasutusele vene etnoloogide poolt 1930. aastatel. Vana nimetus nganassaanide kohta on tavgid ehk tavgisamojeedid, ka Avami või Vadejevi samojeedid.
ASUALA
Nganassaanide põline asuala on olnud Taimõri poolsaare lõuna- ja keskosas (Põhja-Siberi madalikul), seega on nad põhjapoolseim Euraasia põlisrahvas. See on valdavalt lagetundraala, lõuna pool leidub ka metsatundrat.
Administratiivselt kuulub nganassaanide asuala Krasnojarski kraisse Taimõri (Dolgaani-Neenetsi) autonoomsesse ringkonda. Enne sunniviisilist paiksele eluviisile üleviimist rändasid nad Pjassino, Dudõpta, Boganida, Heta jõest lõunas Taimõri järve ja Bõrranga mägismaani põhjas. 1960-1990 toimus järkjärguline nganassaanide paiksustamine kolme asulasse - Volotšanka, Ust-Avam ja Novaja. Nganassaanid moodustavad tänapäeval neis külades alla poole elanikkonnast: suurim etniline grupp on dolgaanid, vaid Volotšankas on nganassaane veidi rohkem kui dolgaane. Tänapäeval on osa nganassaane asunud elama regiooni suurematesse linnadesse nagu Dudinka ja Norilsk. Paiksed nganassaanid elavad üksteisest üsna kaugel paiknevates asulates ning neil on omavahel vähe kokkupuuteid.
RAHVAARV
1989. aasta rahvaloenduse andmeil oli nganassaane 1262, neist 849 Taimõri autonoomses ringkonnas. Krivonogovi andmetel elas 1994. aastal Taimõril 904 nganassaani (1999: 69). Suurema osa regiooni elanikest moodustavad sissesõitnud venelased, ukrainlased jt.
KEEL
Nganassaani keel koos neenetsi ja eenetsi keelega moodustavad samojeedi keelte põhjarühma. Lääne pool räägitakse Avami murret ja ida pool Vadejevi ehk Hatanga murret. Murdeerinevused ei ole suured.
Ametlikus statistikas on nganassaanid pikka aega silma paistnud kõrge emakeelsusprotsendiga, mis oli nii 1960.-1970. aastateni tänu rändavale eluviisile ja vähestele kontaktidele teiste rahvastega. Kuigi 1989. aasta rahvaloendusel nimetas 83% nganassaane nganassaani keelt oma emakeeleks (mis võib osutuda ka veaks, vt Vahtin 2001: 58), siis Krivonogovi uurimus 4-5 aastat hiljem näitab, et tegelikkuses on see Taimõril vaid 44% ning igapäevaselt kasutab nganassaani keelt vaid 17,6% nganassaanidest. Põhiliseks suhtluskeeleks nii kodus kui tööl on kujunenud vene keel. Noorema põlvkonna keelevahetus on olnud kiirem (umbes 20-30 aastat) kui teistel põhjarahvastel johtuvalt järsust paikseks jäämisest multietnilistes külades, segaabieludest ja internaatkoolis käimisele. Tulemus on sedavõrd drastiline, et sageli ei saa nganassaanikeelsed vanavanemad ja venekeelsed lapselapsed üksteisest aru (Helimski 1995: 150).
AJALUGU
Nganassaanid assimileerisid endasse ilmselt mingi paleoasiaatilise kütirahva, nagu ka läänepoolseid jukagiire, põhjapoolseid tunguuse ja läänepoolseid samojeede (Gratšova 1994: 242). 17. sajandil maksustati nganassaanid venelaste poolt. Pikka aega elasid nganassaanid üsna eraldatuna venelastest. Muutuse tõi nõukogude võimu sisseseadmine. 1930.-40. aastatest alates - mõned aastad hiljem kui naaberrahvastel - hakkasid võimud taga kiusama ka nganassaane, represseerides nii šamaane kui kulakuid hoolimata sellest, et nganassaanide seas ei leidunud märkimisväärset varanduslikku ebavõrdsust (Forsyth 1992: 310).
1930. aastatel kollektiviseerimise käigus moodustati kolhoosides põhjapõdrakasvatusbrigaadid, mis koosnesid algul vaid nganassaanidest. Hiljem 1950. aastate lõpul ja 1960. aastatel ühendati aga nganassaani ja dolgaani brigaadid (Simtšenko 1970: 166) ja peagi algas nganassaanide paiksustamine, mis oli nõukogude ideoloogia järgi eelduseks nomaadide "kultuuritaseme tõstmisele". Sellega kadus ka põhjapõtrade rändkarjatamine. 1990. aastate alguseks oli üle 90% nganassaanidest paiksed (Krivonogov 1999: 67).
ELATUSALAD
Väga oluline on olnud ja on nüüdki metsikute põhjapõtrade küttimine - Taimõr on praeguseks suurim metsikute põhjapõtrade populatsiooniga ala maailmas. Nganassaanid pidasid maismaal ajujahti võrkude, taradega ja ka paatidega jõeületuskohtades põhjapõtrade rändeaegadel sügisel ja kevadel. Poisil tähendas esimese põhjapõdra tabamine täiskasvanuks saamist (Vassiljev, Simtšenko 1970: 211). Suvine jaht sulgivatele veelindudele ja talvine karusloomajaht lõksudega ning kalapüük on samuti etendanud olulist rolli nganassaanide traditsioonilises majanduses. Elati püstkodades ja peeti sõidupõhjapõtru, keda rakendati narta ette. 19. sajandil võtsid nganassaanid neenetsite eeskujul kasutusele suuremahulise kodustatud põhjapõtrade kasvatuse koos pideva rändava eluviisiga (talveks lõunasse, suveks põhja). Valdav osa nganassaanide rändealadest jäi lagetundraaladele, talvel jõuti ka metsatundrasse. 20. sajandi keskel võeti kasutusele põhjapõtradega veetavad suuskadel majakesed nn balokid, mis tõrjusid kiiresti välja püstkojad.
1970. aastatel kadusid nganassaanide seas kohaliku majanduspoliitika tulemusel põhjapõdrakasvatus ja rändav eluviis (Klokov 1998). Endised kodustatud põhjapõdra kasvatusalad on asendunud metsikute põhjapõtrade aladega, kuhu on nn kodukarjad kiirelt sulandunud (Krivonogov 1999: 69). Tänapäeval tegeletakse kolhoosibrigaadides (kus on nganassaanid ja dolgaanid läbisegi) põhjapõtrade ja karusloomade küttimise ning kalastamisega (Ziker 2002). Naised töötavad külades õmblustöökodades ja toodavad põhjapõdranahksete riideid ja suveniire.
SOTSIAALNE ORGANISATSIOON
Nganassaanid jagunesid klannideks, kus olid keelatud abielud sugulastega nii ema- kui isaliini arvestuses kaks-kolm põlve tagasi. Nganassaanide bilineaarne eksogaamia on samojeedide seas erandlik. 20. sajandi keskpaigani sõlmisid nganassaanid harva teiste rahvaste esindajatega abielusid: üksikutel juhtudel vaid eenetsite, neenetsite või dolgaanidega. Pärast paikseks jäämist 30 aastat tagasi on massiliselt kasvanud segaabielude arv just dolgaanide ja venelastega: nganassaanide omavahelisi abielusid on koguarvult vähem kui nganassaanide abielusid teiste rahvaste esindajatega.
USUND
Nganassaanide šamanistlik-animistlik usund toetub vastastikkuse ja tasakaalu ideele inimeste ja üleloomuliku ilma vahel, mis haarab endasse sotsiaalse ja ökoloogilise mõõtme sarnaselt teistele põhjarahvastele. Tasakaalu idee väljendub näiteks jahisaagi jagamises kogukonna liikmete vahel kui ka ressursside kasutamise mõõdukuses üldiselt, kuivõrd jumalad ja vaimud tundras karistavad saagiahneid ja isekaid inimesi. Tundras viiakse teatud aegadel läbi ohverdusi, et tagada häid suhteid üleloomulike jõududega ja kindlustada nii hea saak, tervis, õnn ja heaolu.
Šamaanid on nganassaanide seas vahendanud inimeste ja jumalate vahelisi suhteid sajandeid. Üleloomulikud olendid nagu taeva, päikese, maa jms vaimud nguo'd, haigusevaimud kotša'd, šamaani abivaimud djamada'd, klannivaimud on need, kellega oli nganassaanidel kõige rohkem kokkupuuteid. Kosmoloogias on olulisel kohal Maa-ema, Päikese-ema ja Tule-ema. Tuntuim šamanistlik riitus - puhta koja rituaal - toimus polaaröö lõppedes kesktalvel ja oli pikim pidustus, mis võis kesta 3-9 päeva, mille vältel šamaan loitsis. Hästi on tuntud Kosterkinite šamaanisuguvõsa, kelle liikmed esitasid erandlikult veel nõukogude ajal seansse. Tänaseks on šamaanimine Taimõri poolsaarelt sisuliselt aga kadunud.
Kasutatud kirjandus
Forsyth, James 1992. A History of the Peoples of Siberia. Russia's North Asian Colony 1581-1990. Cambridge: Cambridge University Press.
Gratšova = G. Gratševa 1994. Nganasanõ. - Narodõ Rossii. Entsiklopedija. Moskva: Bol'šaja Rossiiskaja Entsiklopedija, 242-244.
Helimski, Eugene 1995. Nganasan as a Literary Language - and Further Reflexions on Literary Languages. - Zur Frage der uralischen Schriftsprachen. Budapest, 149-153.
Klokov, K. B. 1998. Traditsionnoje prirodopol'zovanije korennõh malotšislennõh narodov Severa (geografitšeskije i sotsial'no-ekonomitšeskije problemõ). (Võderžka iz avtoreferata doktorskoi dissertatsii K. B. Klokova. Zastšištšena 20 nojabrja 1998 goda v Institute geografii RAN). Moskva.
http://www.rangifer.org/gumilev/kl2_1.shtml
http://www.rangifer.org/gumilev/kl2_2.shtml
Krivonogov, V. P. 1999. Sovremennõje etnokul'turnõje protsessõ u nganasan. - Etnografitšeskoje obozrenije. Nr 1: 67-79.
Simtšenko, Ju. B. 1970. Osnovnõje tšertõ sovremennõh etnitšeskih protsessov u korennogo naselenija Avamskoi tundrõ
Taimõrskogo natsional'nogo okruga. - Preobrazovanija v hozjaistve i kul'ture. Etnitšeskije protsessõ u narodov Severa. Moskva: Nauka, 164-178.
Ziker, John P. 2002. Assigned territories, family/clan holdings, and common-pool resources in the Taimyr Autonomous Region, Northern Russia. (Max Planck Institute for Social Anthropology Working Papers, No. 32). Halle/Saale.
Vahtin, N. B. 2001. Jazõki narodov Severa v XX veke. Otšerki jazõkovogo sdviga. Sankt-Peterburg: Jevropeiskii Universitet v Sankt-Peterburge.
Vassiljev, Simtšenko 1970 = V. I. Vasil'jev, Ju. B. Simtšenko. Obštšestvennõi stroi u narodov Severnoi Sibiri XVII - natšalo XX v. Otv. red. I. S. Gurvitš, B. O. Dolgih. Moskva: Nauka.