Marid

Nimetused

Enesenimetus mari tähendab 'inimene' või '(abielu)mees'. Varem nimetati marisid tšeremissideks. Venekeelne etnonüüm tšeremis on ilmselt tuletatud tšuvaši sõnast sarmys (sarmas), mille tähendus on ebaselge. Kergelt halvustava varjundiga nimetusest "tšeremiss" loobuti Nõukogude Liidus 1930. aastail maride enesenimetuse kasuks, ent rahvusvahelises teaduskirjanduses kohtab seda etnonüümi tänini.

Asuala

Marid elavad põhiliselt Kesk-Volgamaal, Vjatka ja Vetluga jõe vahelisel tasandikualal (niidumarid), aga ka Volga kõrgel paremkaldal (mäemarid) ja Baškiiria kirdeosas (idamarid). Marimaa on üsna metsane (domineerivad männikud) ja veterohke. Põllumajanduseks sobivamad maad Marimaa kirdeosas ja Volga paremal kaldal on valdavalt üles haritud. Ka idamaride asuala on põllumajanduspiirkond.

Maridel on Vene Föderatsiooni koosseisus oma vabariik (Mari El, 23 200 km²), mille pealinn on Joškar-Ola (mari k 'punane linn', tsaariajal Tsarevokokšaisk).

Arvukus

2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 604 298 mari. 56 119 neist määratles end niidu-idamaridena ning 18 515 mäemaridena. Ülejäänud olid lihtsalt marid, põhiliselt niidumarid. 1989. aastal elas samal territooriumil ligi 643 698 mari. Maride arvukus on seega märgatavalt langenud, põhjuseks eelkõige postsotsialistlik demograafiline kriis. 2002. aasta andmeil elas 51,7% maridest oma autonoomse vabariigi territooriumil ning nad moodustasid 42,9% sealsest rahvastikust. Peaaegu pooled Mari El'i elanikest olid venelased, küllalt palju on ka tatarlasi. Väljaspool oma vabariiki elab kõige arvukamalt marisid Baškiirias (idamarid) ja Kirovi oblastis, aga ka mujal Kesk-Volgamaal ja Uraalis.

Keel

Mari keel kuulub soome-ugri keelte volga rühma ning selle lähimaks sugulaskeeleks loetakse mordva (ersa ja mokša) keelt. Mari keel jaotub kolmeks üpris erinevaks murdeks (niidu-, mäe- ja idamari), mis omakorda jaotuvad veel terveks reaks alammurreteks. Niidu- ja idamari murded on teineteisele lähemal, sest idamarid hargnesid niidumaridest alles 17.-18. sajandil. 1989. aasta seisuga oli maride emakeelsus 81,9%. 2002. aasta rahvaloenduse andmeil oli Venemaa maride emakeelsus 76,8%.

Maridel on kaks kirjakeelt (niidu- ja mäemari), mille juured ulatuvad tagasi 19. sajandi lõppu. Ametlikult kehtestati kaks standardiseeritud kirjakeelt 1937. aastal toimunud keeleteaduslikul konverentsil. Mõlemad kirjakeeled põhinevad kirillitsal, vene keeles puuduvate häälikute tarvis on lisatud mõned tähed.

Mari Vabariigis on kolm ametlikku keelt - niidumari, mäemari ja vene keel. Kahe mari kirjakeele olemasolu on keelesituatsiooni komplitseerinud ning andnud teatud trumbid kätte vene keele eest seisjaile. Võrreldes teiste idapoolsete soome-ugri vabariikidega, on mari keele positsioonid kohalikus ühiskondlikus elus siiski suhteliselt head. Marimaal on isegi marikeelseid koole (eelkõige algkoolid), probleeme on aga olnud marikeelsete õpikutega.

Ajalugu

Marid on ilmselt autohtoonid. Alates 9. sajandist sattusid nad sõltuvusse volga bulgaaridest ning osa nende asualast kuulus Volga-Kaama-Bulgaaria riigi koosseisu. Läänepoolsetel maridel tuli alates 12. sajandi lõpust kokku puutuda venelaste röövretkede ja vallutuspüüetega. 1236 vallutasid kogu Kesk-Volgamaa mongolid, edasi kuulus maride asuala Kuldhordi, selle lagunemise järel Kaasani khaaniriiki. Seejuures säilis mari feodaalne ülemkiht (lužavui'd) ning maridel oli teatav autonoomia. 1552 vallutasid Moskva väed Kaasani. Maride täielik allutamine võttis siiski veel aastakümneid - 1553-1587 peeti sel eesmärgil maha nn tšeremissi sõjad. Nende laastavate vallutussõdade käigus asutati kindlustena tänase Marimaa linnad. Mari ülemkiht hajus vallutuse käigus. Maride maid jagati vene suurfeodaalidele ja kloostritele, sinna asustati vene talupoegi. 17.-18. sajandil lahkus suur osa niidumaridest venelaste survel oma põlistelt asualadelt Loode-Baškiiriasse (idamarid). Oluliseks ümberasumise põhjuseks oli pagemine vägivaldse õigeusustamise eest. Maride sunniviisilise kristianiseerimise kõrgajaks oli 18. sajandi I pool. Suur osa niidu- ja eriti idamarisid säilitas siiski oma vana animistliku usundi, mäemarisid puudutas misjonitöö sisulisemalt.

19. sajandil olid marid valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvas. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul hakkasid Ilminski süsteemi raames tekkima mari kirjakeeled, sündis mari haritlaskond ning rahvuslik mõte. Mari kirjanduse rajajaks peetakse Sergei Tšavaini (1888-1942). 1920 loodi Mari Autonoomne Oblast (aastast 1936 ANSV, aastast 1990 vabariik). 1920. aastad (põlismaistamine ehk korenizatsija) olid mari rahvusliku kultuuri arengu jaoks üsna soodsad. Loodi omakeelne haridussüsteem ja ajakirjandus ning arendati edasi professionaalset kultuuri. 1920.-1930. aastate vahetusel kollektiviseeriti põllumajandus. Järgnesid repressioonid rahvusliku haritlaskonna vastu. 1930. aastate lõpul alanud industrialiseerimine polnud Marimaal nii ulatuslik kui näiteks sürjakomide asualal. Maavarade poolest suhteliselt vaesel Marimaal tähendas see eelkõige metsa-, puidu- ja paberitööstuse arendamist ning venekeelse tööjõu sissevool polnud nii massiivne kui Komimaal. Marimaa jäi eelkõige agraarseks piirkonnaks ning maaelanike seas domineeris põlisrahvas. Nõukogude aja viimaste kümnendite vältel tõrjuti siiski ka mari keel kohalikus ühiskondlikus elus tagaplaanile ning selle positsioonid halvenesid ka hariduselus.

Nõukogude liidu lagunemisprotsesside taustal toimunud maride rahvuslik ärkamine oli teiste idapoolsete soomeugrilastega võrreldes suhteliselt kiire ja võimas. Esimene sõltumatu mari organisatsioon, noorteühing U Vij (Uus Võim) loodi juba 1987. Juulis 1990 tuli Joškar-Olas kokku esimene soome-ugri noortefoorum ning loodi MAFUN (Soome-ugri Rahvaste Noorteorganisatsioon). U Vij töö tulemusena asutati 1990. aasta kevadel kõiki marisid esindav Mari Ušem 'Mari Liit'. Juba sügisel lõi sellest lahku radikaalne vähemus ning lõi oma organisatsiooni Kugeze Mlande 'Esivanemate Maa'. Samal sügisel loodi ka mari animiste esindav usuühing Ošmari-Tšimari 'Valge mari - Puhas mari', mille peamiseks sotsiaalseks baasiks olid idamari "paganad". Oktoobris 1992 toimus Mari Rahva Kolmas Kongressi (esimesed kaks leidsid aset 1917 ja 1918), millel maride kõrgeima esindusorganina loodi Mer Kangaš (Taagepera 2000: 263-268). Venelasest presidendi Leonid Markelovi (valiti 2001) valitsuse all on maride rahvuslikud püüdlused teatava surve alla sattunud.

Elatusalad

Maride peamiseks traditsiooniliseks elatusalaks on maaviljelus. Loomakasvatus on olnud teisejärguline, ent pärast II maailmasõda on selle osakaal Marimaa põllumajanduses tõusnud. Tegeldud on ka jahi, kalastuse ja mesindusega. 20. sajandil on paljud marid leidnud rakendust tööstuses ning muudes mittetraditsioonilistes majandusharudes.

Usund

Enamik marisid õigeusustati 18. sajandil sunniviisiliselt. Selline kristianiseerimine jäi muidugi üsna formaalseks ning suur osa marisid (eriti idamarid) säilitas oma endise usu. 1897. aasta rahvaloenduse andmeil tunnistas 27,6% maridest end avalikult animistideks, tegelikke animiste ja n-ö poolpaganaid oli kindlasti tunduvalt enam. Mari animism on alles tänini, see on Mari Vabariigis ametlikult tunnustatud. Riigi rahaga rajatakse hiisi ning animistlikud preestrid (kart'id) osalevad riiklikel tseremooniatel. Usklikud mäemarid on reeglina õigeusku ning loomulikult on õigeusklikke ka teiste maride seas. 20. sajandil on levinud ateism, sajandi lõpul mitmesugused uususundid.

Kasutatud allikad ja kirjandus

www.perepis2002.ru

Narodõ Rossii. Entsiklopedija. 1994. Moskva: Nauchnoje izdatel'stvo "Bol'shaja Rossijskaja Entsiklopedija".

Taagepera, Rein 2000. Soome-ugri rahvad Venemaa Föderatsioonis. Tartu: Ilmamaa.

Valik kirjandust

Kurs, O. Marid ja Marimaa. - Akadeemia 7, 1996.

Peedumäe, T. Mari ohverduskombestik. - Akadeemia 10, 1993.

Sanukov, K. Maride vabadusliikumine 1917-1918. - Akadeemia 7, 1996.

Toidybekova, L. Mari usund. Tallinn, 1998.