Mansid

Edgar Saar

Nimetused

Jugra - nii nimetasid venelased 11.-16. sajandini Põhja-Uuralite ümbruses ja Obi jõe alamjooksul asetsevat ala. Seal elavaid hante ja mansisid nimetati jugralasteks. 14. sajandist alates (Sofia kroonika, 1396) on manside kohta teada nimetus vogul. See nimetus oli Venemaal kasutusel 1930. aastateni, mil võeti rahva nimetusena tarvitusele mansi - nii nimetavad mansid ise oma rahvast. Mansi sõna tähendas algselt 'inimene, mees'. Samast tüvest arvatakse pärinevat ka ungarlaste endanimetus magyar.

Asuala

Mansid elavad Venemaal, põhiliselt Tjumeni oblastis Handi-Mansi autonoomses ringkonnas ning vähesel määral Sverdlovski oblastis.

Ainelise ja vaimse kultuuri ning keele erinevuste järgi on mansisid jaotatud nelja rühma: põhja-, lääne-, ida- ja lõunamansideks. 20. sajandi algul elasid põhjamansid Obi, Põhja-Sosva, Ljapini ja Lozva ülemjooksu ääres, läänemansid Pelõmi ning Lozva kesk- ja alamjooksu ääres, idamansid Konda ja lõunamansid Tavda ääres. Tänapäeval on mansidest säilinud põhja- ja idarühm ning vähesel määral ka läänemansisid, kuna lõunamansid on sulandunud venelaste hulka. Mansid asuvad metsavööndi alal, kus on suured metsad ja sood ning palju jõgesid ja järvi. Puudest kasvavad seal peamiselt männid, seedermännid, kuused, nulud, kased, haavad ja pajud.

Arvukus

2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal kokku 11 432 mansit. 1989. aasta rahvaloenduse andmeil oli neid Vene NFSV territooriumil 8279. Seega on manside arvukus viimase kümne aastaga kasvanud, põhjuseks ilmselt eelkõige Venemaa rahvuspoliitika. Mansid on arvatud „Põhja-alade väikesearvuliste põlisrahvaste" hulka ning neile on antud kollektiivsed õigused kasutada teatavaid territooriume ja taastuvaid loodusressursse vastavalt oma traditsioonilistele elatusaladele, samuti teatav (sageli formaalne) kaasarääkimisõigus nende asualal leiduvate maavarade kasutamise küsimustes. Mansiks olemine on muutunud kasulikuks ning paljud venestunud mansid, kes end eelmisel rahvaloendusel lasid kirja panna venelastena, on nüüd taas hakanud väärtustama oma mansi päritolu. Linnarahvastiku osakaal manside seas on aastail 1989-2002 tõusnud 45,6%-lt 51,8%-ni ning emakeelsus on samal ajal langenud 36,7%-lt 20,3%-ni. 1989. aasta seisuga elas oma (Handi-Mansi) autonoomse ringkonna piires 79,3% mansisid, 2002. aastaks oli see protsent tõusnud 86,5-ni. Seega on autonoomiast kasu, sest väljapool selle piire on assimileerumine kiirem. Samas moodustavad mansid vaid tühise osa (alla 1%) oma autonoomse ringkonna rahvastikust. Piirkonnas domineerib naftatööstusega seotud venekeelne elanikkond. Väljapool Handi-Mansi autonoomset ringkonda elab mansisid enim Sverdlovski oblasti kirdeosas, mis moodustab osa nende ajaloolisest asualast.

Keel

Mansi keel kuulub soome-ugri keelkonna ugri rühma. Hante ja mansisid koos nimetatakse obiugrilasteks, nende kõige lähemad keelesugulased on ungarlased. Varasemaid mansikeelseid kirjapanekuid (sõnaloendeid ja isikunimesid) leidub Vene 15.-17. sajandi kroonikates. Rikkalikumat keelematerjali esineb 18. sajandist alates. Esimesi usaldusväärseid mansikeelseid ülestähendusi tegi ungari keeleteadlane Antal Reguly (1819-1858) oma reisil manside ja hantide juurde 1843-1844, veendudes ühtlasi nende keelte lähisuguluses ungari keelega.

Üldiselt on mansi keeles sõnarõhk esimesel silbil, välja arvatud lõunamurdes, kus see võib asuda ka teisel silbil. Käändeid on 6-8, olenevalt murdest. Mansi sõnavaras leidub umbes 800 sõnatüve, mis on ühised teiste soome-ugri keeltega.

1868. aastal ilmusid Londonis Briti Piibliseltsi väljaandel mansikeelsed Matteuse ja Markuse evangeelium. 1903. aastal ilmus Moskvas mansikeelne vaimuliku sisuga aabits. 1930. aastatel töötati välja mansi kirjakeel, mis tugines põhjamurdele. Kirjakeeles kasutati algul ladina, alates 1938. aastast aga vene tähestikku. Väljapaistva mansi keele uurijana on tuntud mansi Jevdokija Rombandejeva ning kirjanikuna Juvan Šestalov, kes kirjutab nii mansi kui vene keeles.

Ajalugu

Vene kroonikate andmeil korraldasid novgorodlased juba 12. sajandil sõjakäike Jugrasse. Rüüsteretked jätkusid ka järgnevatel sajanditel. 1265. aastast on teateid, et jugralased kuulusid Novgorodi maksuvõtupiirkonda. Mansidel olid sel ajal väikesed vürstkonnad eesotsas vürstidega, kelle juhtimisel osutati vastupanu nii läänest tulevatele venelastele kui ka lõunast pealesuruvaile tatarlastele, kes nad hiljem ka oma maksualusteks muutsid. On teateid, et Novgorodi vägi tungis 1364. aastal kuni Obi jõeni. Mansid tegid ka vasturünnakuid. 1455. aastal oli manside sõjakäik Vene võimu all olevasse Komisse, kus nad tapsid Permi piiskopi Gerassimi. 15. sajandi teisel poolel sagenesid venelaste sõjakäigud. Komi abivägede toetusel rüüstasid nad mansi maid 1465. ja 1467. aastal, mil mansi ülikud Kalpik ja Tetšik vangi võeti. Surve all tunnustasid nad Vene ülemvõimu ja saadeti Moskva käsualuseina omaenda rahvalt karusnaha-andamit sisse nõudma. 1499. aastal ulatus Ivan III korraldatud vallutusretk Obi jõe äärseile aladele. Laastamine ja pantvangide võtmine sundis mitut Obist ja Irtõšist lääne pool asuvat mansi ja handi vürsti vähemalt ajutise andami maksmisega soostuma. Selle tulemusena lisas Moskva suurvürst oma aunimetuste hulka tiitli „jugralane".

16. sajandil jätkusid venelaste vallutusretked manside aladele. Venelastel olid tulirelvad, mansidel aga vibud ja odad. 1590. aastal rajasid venelased Uuralite idaküljele Lozva jõe orgu kindluse ja sundisid Pelõmi mansi vürsti alistuma. Viimane tähtsaim mansi vürstkond, Konda alistati 1591. aastal, kui venelastega asus liitu handi vürstkonna Koda vürst Alatš, kes vasallistaatuse vastu võttis ja sel teel oma võimu ning sõjaväe säilitas. 1643 aastal taandasid venelased aga Koda handid samasuguseiks alamaiks nagu need, kes olid vastu pannud. 17. sajandi alguseks olid mansid Vene riigile allutatud.

Mansi aladele, eriti nende asuala lõunapoolsetele maadele asus arvukalt vene koloniste, kes omastasid manside maid ja kalapüügikohti ning küttisid nende metsades, hävitades röövellikult metsloomi. Kuigi 18.sajandi esimesel poolel pöörati mansid ametlikult ristiusku, on nad siiski oma usundi osalt tänapäevani säilitanud. Ristiusk on rohkem mõju avaldanud nende asuala lõunaosas, kuna põhjaaladel on olnud selle mõju väike.

1930. aastal moodustati Handi-Mansi rahvusringkond, mis 1977. aastal nimetati ümber Handi-Mansi autonoomseks ringkonnaks. Nõukogude ajal asustati enamik mansisid väikestest asulatest suurtesse küladesse. Nad kisti eemale oma kalapüügi- ja jahipiirkondadest, toimus traditsioonilise rahvakultuuri allakäik ning külades tekkis tööpuudus.

1960. aastatest alates toodetakse manside alal naftat ja see on mansidele tõeliseks nuhtluseks. Naftatootjad võtavad ära nende maa-alasid, reostavad jõgesid, saevad maha metsi, hävitavad hiisi ja kalmistuid. Puurtornides põletatakse gaasi, mis reostab ümbrust. Sagedased on metsatulekahjud. 20. sajandi teisel poolel on manside maale elama asunud palju uusasukaid. Võrreldes 20. sajandi algusega, on manside maal laiad alad, kus varem oli mansi asustus, aga tänapäeval neid seal ei ela. Nüüdisajal on mansi keel ja rahvakultuur kõige paremini säilinud põhjamanside alal. 1990-ndatel loodi Handi-Mansi autonoomses ringkonnas organisatsioon „Jugra Päästmine" (vene keeles „Spasenije Jugrõ"), kes võitleb looduse reostamise vastu ning pärisrahvaste õiguste eest.

Elatusalad

Kalapüük ja küttimine on manside peamised elatusalad. Berjozovo rajoonis Saranpauli ümbruskonnas kasvatatakse põhjapõtru. Põhjapõtrade karjatamisel on karjustel abilisteks koerad. Põhjapõtru kasvatati varem laiemal alal, aga tänapäeval on põhjapõdrakasvatusel väike tähtsus. Mansid peavad ka muid koduloomi (veiseid, hobuseid, lambaid) ning kasvatavad kartuleid, kapsaid ja porgandeid. Elatusaladest kõige suurema tähtsusega on kalapüük. Kalu (haug, luts, nelma, muksun) püütakse võrkude, nootade ja mõrdadega. Manside traditsioonilised veesõidukid on ühest puust (haab, seeder) õõnestatud vene, seedrijuurtega kolmest osast (põhjast ja kahest küljest) kokku õmmeldud paat ning laudadest valmistatud suurem paat. Tänapäeval on üldisel kasutusel metallpaadid, mille päras on mootor, ka laudadest valmistatud paadil on mootor, kuid vene ja mitmest osast kokku õmmeldud paadiga liigutakse vees mõla abil.

Kütitakse peamiselt püssiga, aga tarvitatakse ka ostetud metalllõkse ja omavalmistatud püüniseid. Kütitavateks ulukiteks on oravad, kärbid, saarmad, polaarrebased, rebased, põdrad ning lindudest pardid, haned, tedred, mõtused ja laanepüüd.

Mansi naised tegelevad ka korilusega, korjatakse jõhvikaid, pohli, rabamurakaid, vaarikaid ja sinikaid. Marju korjatakse nii enda tarbeks kui ka müügiks vastuvõtupunktidesse, kuhu viiakse ka seedripähkleid ja seeni.

Toit

Manside põhiliseks toiduks on kala ja liha. Kõige enam süüakse keedetud kala, aga ka toorest, kuivatatud, suitsutatud ja soolatud kala. Sisikondadest ja peadest keedetakse pajas ka kalarasva: rasv kerkib veele, kust see kulbiga teise nõusse tõstetakse. Nüüdisajal praetakse kalu pannil ka toiduõliga.

Liha süüakse keedetult, toorelt, kuivatatult ja suitsutatult. Mansid, kes kasvatavad põhjapõtru, söövad põhjapõdraliha ning toiduks tarvitatakse ka noorte põhjapõtrade pehmeid sarvi, need puhastatakse karvadest ja kõrvetatakse tules. Süüakse kütitud metsloomade (põder, jänes, orav, karu) ja lindude (part, hani, teder, laanepüü) liha.

Toiduks tarvitatakse ka eelpoolnimetatud marju, millest keedetakse ka moosi ning segatakse kalarasva hulka. Söögiks korjatakse ka metsikult kasvavaid sibulaid.

Juba mitu sajandit tagasi said mansid jahu kaubavahetuse käigus vene ja tatari kaupmeestelt. Sellest küpsetati leiba. Varem tehti seda rukkijahust, nüüd valmistatakse leiba peamiselt nisujahust. Manside leivaahjud asuvad õuedel.

Kaasajal tuuakse palju toiduaineid poest: leiba, saia, jahu, makarone, küpsiseid, suhkrut, võid, toiduõli, moose, mahlu, kompotte jm. Söögi kõrvale juuakse teed, mida varem keedeti kasekäsnast, pohla- ja mustikalehtedest, kaasajal on üldine poest ostetud tee.

Asulad ja ehitused

18.-19. sajandil elasid mansid väikestes asulates, kus oli kuni 20 elamut koos kõrvalhoonetega. Elanikke oli nendes asulates kümnest üheksakümneni. Mansidel oli mitu asulat ning sõltuvalt aastaajast ja majanduslikust tegevusest (kalapüük, küttimine, põhjapõtrade kasvatamine) asusid nad ühest asulast teise.

20. sajandi algul olid manside elamuteks ristpalkelamud, püstkojad ja neljakandilised elamud. Tänapäeval neljakandilisi onne enam ei kasutata, traditsioonilised algelised ristpalkelamud ning püstkojad on veel vähesel määral kasutusel. Sajandi algul olid ristpalkelamud üheruumilised, seintel oli 6-14 palgirida. Katuste roovpalkidele asetati kisklauad, mis kaeti kasetohuga, millele asetati palgid või latid. Talveelamute katus kaeti sageli mullaga. Elamu uks oli laudadest. Aknad olid seintes, vahel ka katuses. Need olid väikesed, umbes 30 × 30 cm, vahel isegi 10 × 15 cm, harva 100 × 50 cm. Elamutel oli muldpõrand, mis vahel kaeti plankude või lattidega. Talveelamutel oli esikülje ühes nurgas kaminataoline ahi. Sellel oli savist ja puupulkadest valmistatud korsten. Suveelamutel asetses keset tuba lõkkekoht, harva oli nurgas ahi. Elumaja sissekäigu vastaskülje ääres oli püha koht, kus varem asusid koduvaimude kujutised, iidolid. Tänapäeval koduvaimude kujutusi enam seal ei hoita. Kui nad on olemas, siis tavaliselt asuvad nad pööningul.

Kaasajal kasutatakse traditsioonilistel ristpalkelamutel kasetohu asemel tõrvapappi või musta kilet ning majadel on laudpõrandad ja klaasitud aknad. Harva on nendes majades kaminataoline ahi, tavaliselt on seal plekkahi.

Traditsioonilistest elamutest on tänapäeval kasutusel püstkojad. Nende sõrestik ehitatakse koonusekujuliselt asetatud lattidest, mis tehakse kas kuuse-, kase- või pajupuust. Tavaliselt on latid 4-5, vahel ka 6-7 meetrit pikad. Tänapäeval kaetakse enamikel suvistel püstkodadel latid presendiga, varem kaeti need kasetohuga. Püstkoja keskel on lõkkekoht või plekkahi. Lõkkel on kahel pool ülalt kaheharulised postid, mille harude vahel on pajapuu. Selle külge riputatakse padasid, potte ja teekanne. Lõkkest või ahjust kahel pool on põrandalauad. Külgseinte ääres on magamisasemed. Magatakse põhjapõdranahkadel, mille all on kuivatatud rohust matid ning nende all puuoksad või puupulkadest restid. Vahel on magamisasemed ka põrandalaudadel, millel on matid ja põhjapõdranahad.

Püstkojas istutakse magamisasemetel, puupakkudel või väikestel järidel. Süüakse mõnekümne sentimeetri kõrguselt laualt. Uksest kõige kaugemat kohta vastaskülje ääres peetakse pühaks. Varem hoiti seal vakka, milles oli koduvaimu kujutis. Ka püstkoja taga olevat ala peetakse pühaks.

1930. aastatest alates on mansisid asustatud küladesse, kus elamuteks on tüüpprojekti järgi ehitatud elamud. Eriti intensiivselt toimus ümberasustamine 1950.-60. aastatel. Tüüpprojekti järgi valminud elamuid on kolmesuguseid: 1) üheruumiline elamu, 2) esikust, köögist ja toast koosnev elamu, 3) kahekorteriline elamu, mille korterid koosnevad esikust, köögist ja toast. 20. sajandi viimastel aastakümnetel ja tänapäeval on küladesse ehitatud ka ridaelamuid. Külas on kauplus ning suuremates külades ka postkontor ja kool.

Elamute juures on kõrvalhooned. Nii traditsiooniliste elamute kui ka tüüpprojektide järgi ehitatud majade juures on traditsioonilised kõrvalhooned aidad ja lattkojad. Aidad asuvad maa peal ja sammastel. Ühed sambad on tehtud kasvavast puust: puu ülaosa on ära saetud, alumine osa koos juurtega on jäetud sambaks. Teised sambad tehakse palkidest: maa sisse kaevatakse auk, kuhu pannakse palgi üks ots, teisele otsale toetub ait.

Lattkoda on koht, kus hoitakse küttepuid: 1-5 meetri pikkused küttepuud pannakse koonusekujuliselt nii, et need moodustavad püstkojasarnase ehituse. Lattkoja sisemuses hoitakse kalavõrke, suuski, paadimootoreid jm. Mõnel pool kasutatakse lattkoda ka suveköögina. Lisaks aitadele ja lattkodadele on mansidel kõrvalhooneteks ka hobusetallid ja loomalaudad, kus peetakse veiseid ja lambaid. Saunu on mansidel vähe.

Koduse tarbevara valmistasid mansid varasemal ajal puust, juurtest, kasetohust, (põhjapõdra ja metsloomade) nahast, sarvest, riidest ja metallist. Keedu- ja jooginõud osteti kaupmeestelt. Ka kaasajal valmistatakse nimetatud materjalidest koduseid tarbeesemeid, aga suurem osa neist on ostetud. Puust valmistatakse tänapäeval liudasid liha ja kala jaoks, kulpe, lumeklopitsaid ja söögilaudu; kasetohust - hälle, vakkasid, toidunõusid, tubakatoose; riidest - patju, nõelapatju. Tarbeesemed, eriti kasetoht- ja nahkesemed, on sageli kaunistatud ornamentidega, mis valdavalt on geomeetrilised, aga esineb ka linnu- ja loomakujutisi. Ornamentidel on oma nimetused: kaseoks, konna jälg, põhjapõdra sarv, kajaka tiib, magav soobel, sajandivanune seeder jt. Söögi- ja keedunõud ostetakse kaasajal poest.

Rõivad

19. sajandist on teada, et lääne-, ida- ja lõunamansid kudusid kangastelgedel riiet nõgesekiududest kedratud niidist, aga ka ostetud linasest niidist. Aastasadu on mansid valmistanud rõivaid põhjapõdranahast, samuti põdra-, orava-, saarma- jt metsloomade nahast. Tatari ja vene kaupmeestelt saadi kanepist ja villast, hiljem puuvillast riiet.

Kaasajal on traditsioonilised rõivaid kasutusel ainult põhjamansidel, kuid nemadki kannavad küllaltki palju ostetud rõivaid. Traditsioonilistest rõivastest kannavad põhjamansi naised kleite, rüüsid, kalevikuubesid ja jalanõusid. Kleidid, rüüd ja kalevikuued on sageli aplikatsioonidega ning kaunistatud.

Kasukad õmmeldakse põhjapõdra-, aga ka põdra-, jänese-, orava-, ja lambanahast. Põhjapõdranahast kasukad kaunistatakse tumedamatest ja heledamatest nahatükkidest ning värvilistest riidetükkidest kokku õmmeldud ornamendiribadega. Ka jalanõud tehakse põhjapõdranahast.

Meeste traditsioonilistest rõivastest on kaasaja põhjamansidel kasutusel ainult ülerõivad ja jalanõud. Suviseks ülerõivaks on villasest riidest umbkuub, talviseks põhjapõdranahast umbkasukas, millel karvad on seespool. Külmade ilmadega pannakse selga veel teine umbkasukas, sellel on karvad väljaspool. Nagu naistel, nii tehakse ka meestel jalanõud põhjapõdranahast. Tänapäeval kannavad nii naised kui mehed palju ostetud rõivaid.

Pere ja ühiskond

Endisel ajal jagunes mansi ühiskond sugukondlikeks gruppideks, kes koosnesid peredest. Sugukonnaliikmete vahel olid abielud keelatud, abielluda võis ainult teise sugukonna inimesega. Põhjamansidel moodustasid sugukonnad kaks eksogaamset ühendust, fraatriat - Moš ja Por. Ühe fraatria liikmed pidasid ennast veresugulasteks, nad olid „õed" ja „vennad" ning nende vahel olid abielud keelatud. 20. sajandil kaotasid sugukonnad ja fraatriad oma senise tähtsuse, määravaks sai territoriaalne kogukond, aga mõningal määral on sugukondlikud grupid säilitanud oma mõju tänapäeval.

Varematel aegadel olid mansidel suurpered - koos elas kaks-kolm põlvkonda. Esines leviraati (tava, et abielumehe surma puhul peab ta vend abielluma lesega) ja ka kahe või kolme naise pidamist. Mansi peredes oli kindel tööjaotus. Mehed püüdsid kala, küttisid, kasvatasid põhjapõtru, valmistasid kalapüügi-, küttimis- ja liiklusvahendeid. Kodused tööd (toidutegemine, kasetoht- ja nahkesemete valmistamine, rõivaste õmblemine, lastekasvatamine) olid naiste teha. Naised tõid koju ka puid ja vett. Tänapäeval elatakse väikeste peredena: mees, naine, lapsed ning abikaasade vanemad.

Usk

Mansidel on usuline kujutelm, et on olemas kolm maailma: ülemine, keskmine ja alumine. Ülemises maailmas, taevas on kõrgem jumalus Numi-Torum, piksejumal, kuu ja päike. Keskmises maailmas elavad Numi-Torum'i naine Kaltaš-ekva, inimesed ja vaimud. Alumises maailmas on surnute hinged, haiguste vaimud ning allmaailma valitseja Kul-otõr. Tuntud on ka kujutlused seitsmekihilisest maailmast.

Hea jumalus mansidel on Mir-susne-hum 'maailma jälgiv inimene', kes on Numi-Torum'i noorem poeg. Ta on sama, kes hantidel on Mir-vanttõ-ho. Isa korraldusel jälgib ta inimeste elu, hoolitseb nende eest, on vahendaja inimeste ja jumaluste vahel ning aitab abivajajaid. Teda kujutatakse hobuse seljas istuva mehena, ta sõidab valge hobuse seljas taevas pilvede kõrgusel.

Mansidel on animistlik usund, nende arvates ümbritsevad inimesi kodu-, haiguse-, sugukonna-, metsa-, jõe-, teatud piirkonna (asula, jõgikonna) vaimud, kellest sõltub inimese elu ja tegevus küllaltki palju. Et vaimud suhtuksid inimestesse heatahtlikult, ohverdatakse neile riidetükke, raha, metsloomanahku, nooleotsi ja toitu, aga ka põhjapõtru, hobuseid ja lambaid. Numi-Torum'ile ohverdatud põhjapõder oli valget värvi, Kul-otõr'i ohvriloom oli must. 20. sajandi algul oli mansidel arvukalt pühapaiku - puud, hiied ning kultuseaidad, kus ohverdati selleks, et oleks hea jahi- ja kalasaak ning inimesed terved. Abiellumisel loodeti perekonnaõnne. Pärast õnnestunud jahti ja kalapüüki korraldati tänuohverdus. Nõukogude ajal hävitati paljud ohverduskohad või jäeti maha, aga neid on ka tänapäeval. Pärast NSVLi lagunemist on pühapaiku taastatud.

Kaasajal püsivad traditsioonilised uskumused kõige enam matusekommetes. Surnu maetakse kirstuga, hauda pannakse kaasa koduseid tarbeesemeid ja rõivaid. Hauale ehitatakse hauaehitus, mis on väikese maja kujuline. Haua juures kaetakse väike söögilaud, kus matuselised söövad.

Manside uskumuste järgi on naisel neli ja mehel viis hinge. Üks hing, is-hor, läheb pärast surma hauda. Kui keha ära mädaneb, siis muutub hing mardikaks. Teist hinge, urt, kujutatakse inimese- või linnukujulisena. Arvatakse, et ta asub inimese peas ning lahkub sealt uneajal linnu või sääsena. Teda võisid näha ainult šamaanid kuuvalgel. Kui see hing lahkus inimesest kauaks ajaks, siis inimene kaotas teadvuse ja suri. Pärast surma läheb see hing surnute riiki. Kolmas hing on metsisekujuline. Inimeses on ta ainult uneajal, seepärast nimetatakse teda unehingeks, ulum-is, ning see hing sureb koos omanikuga. Neljas hing, lili, on reinkarneeruv, ümbersündiv ning läheb pärast inimese surma tema jaoks tehtud nuku itterma sisse, kust ta asub ümber samas sugukonnas sündinud lapsesse. Mõnede manside arvates on mehe viies hing tema jõud, teiste arvates on mehel kaks lili hinge.

Mansi usundis on ka totemistlikke kujutelmi. Paljudel sugukondadel oli oma tootem (põder, linavästrik, kassikakk, haug, kajakas, konn jt), kellest peeti ennast pärinevaks ning kes oli sugukonna kaitsevaim. Sugukonnal oli oma pühapaik, kuhu ohverdati.

Karu on mansidel püha loom. Pärast karu tapmist võetakse tal nahk koos pea ja käppadega ära ning tuuakse tuppa ning asetatakse nurka alusele. Et lepitada karu hinge, peetakse karupeied. Isakaru puhul peetakse karupeied viiel, emakaru puhul neljal õhtul. Karule lauldakse laule ning karu ees tantsivad nii mehed, naised kui ka lapsed. Mehed varjavad nägu kasetohust maskiga, naised rätikuga. Tantsitakse üksikult, mitte paaris. Mängitakse ka naljaka sisuga väikesi näidendeid. Karu ees esinevad ka kohalikeks kaitsevaimudeks maskeerunud inimesed. Viimasel õhtul keedavad mehed karu liha. Liha süüakse ära, karu kolp viiakse pühasse aita või asetatakse metsas puu külge, luud maetakse maha.

Šamaanid olid mansidel tavaliselt mehed, naisšamaane oli vähe. Üldiselt olid šamaanidel erilised rõivad. Šamaani abivahendiks oli nuiaga trumm ja keelpill. Nende abil viis šamaan ennast transsi, ekstaasi. Ekstaasi esilekutsumiseks sõi šamaan ka kärbseseent. Usuti, et šamaanil on võime astuda ühendusse vaimude ja jumalustega ning ta on vahendaja nende ja inimeste vahel. Šamaani peamine ülesanne oli haigusi ravida, aga ta aitas ka naisi raskete sünnituste puhul, ütles, mida pühapaikades ohverdada, ja ennustas tulevikku. Mansid uskusid, et haigusi põhjustavad inimestesse asunud haiguste vaimud, šamaan püüdis neid välja ajada. Mansi šamaanid said oma tegevuse eest väikest tasu, nende elatusalad olid samad mis teistel mansidel.

Kuigi pärast Nõukogude Liidu lagunemist on mõnel pool taastatud mansi pühapaiku, usund siiski taandub ning vähe on mansisid, kes täidavad usulisi kombetalitusi.

Kasutatud kirjandus

Fedorova J. G. Istoriko-etnografitšeskije otšerki kul'turõ mansi. Sankt-Peterburg, 1998.

Istotšniki po etnografii Zapadnoi Sibiri. Tomsk, 1987.

Jääts, Indrek. Rahvaloendused ja rahvuspoliitika. Venemaa soomeugrilased 2002. aastal. - Akadeemia nr 3, 2006. Lk 524-549.

Mifologija mansi. Entsiklopedija ural'skih mifologii. Tom II. Novosibirsk, 2001.

Narodõ Sibiri. Pod redaktsijei M. G. Levina, L. P. Potapova. Moskva, Leningrad, 1956. (Inglise keeles: Peoples of Siberia. Eds. M. G. Levin and L. P. Potapov. Chicago, London, 1964.)

Novikova N. I. Traditsionnõje prazdniki mansi. Moskva, 1995.

Rombandejeva J. I. Istorija naroda mansi (vogulov) i jego duhovnaja kul'tura. Surgut, 1993.

Sokolova Z. P. Materialõ po žilištšu, hozjaistvennõh i kul'tovõh postroikah obskih ugrov. - Trudõ Instituta etnografii im. N. N. Mikluho-Maklaja. Novaja serija. Tom 84. Moskva, 1963, lk 180-233.

Sokolova Z. P. Strana Jugorija. Moskva, 1976.

Sokolova Z. P. Sotsial'naja organizatsija hantov i mansi v XVIII-XIX vv. Problemõ fratrii i roda. Moskva, 1983.

Taagepera, Rein. Soomeugri rahvad Venemaa Föderatsioonis. Tartu: Ilmamaa, 2000.

Uibopuu, Valev. Meie ja meie hõimud. Peatükke soomeugrilaste minevikust ja olevikust. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1984.

Veel kirjandust ja viiteid

Alkvist, A. Sredi hantov i mansi. Putevõje zapiski i etnografitšeskije zametki. Tomsk, 1999. (Esmatrükk saksa keeles - Helsingfors, 1885.)

Gemujev, I. N. Mirovozrenije mansi: dom i kosmos. Novosibirsk, 1990.

Haramzin, T. G., Hairullina, N. G. Sotsial'no-ekonomitšeskoje razvitije obskih ugrov na etape perehoda k rõnotšnõm otnošenijam. Hantõ-Mansiisk, 1998.

Karjalainen, K. J. Jugralaisten uskonto. Porvoo, 1918.

Leete, A. Orienteerumisstrateegiad Lääne-Siberi taiga- ja tundravööndi kultuurides. Magistritöö. Tartu, 1996.

Leete, A. Põhjarahvad antiigist tänapäevani: obiugrilaste ja neenetsite kirjelduste muutumine. Eesti Rahva Muuseumi Sari 3. Tartu, 2000.

Peoples of Siberia. Eds. M. G. Levin and L. P. Potapov. Chicago, London, 1964.

Rombandejeva, J. I. Duša i zvjozdõ: predanija, skazanija i obrjadõ naroda mansi. Leningrad, 1993.