Komid

Nimetused

Komid jaotuvad sürja- ja permikomideks. Sürjakomisid nimetatakse ka lihtsalt komideks. Vene (nõukogude) traditsioonis käsitletakse sürja- ja permikomisid kahe lähedase sugulasrahvana. Ilmselt on siin tegemist rahvuspoliitilise seisukohaga. Komi rahvusluse järgi moodustavad sürja- ja permikomid ühtse komi rahvuse. Nii sürja- kui permikomide enesenimetus on komi. Sageli lisatakse sellele etnonüümile mõni täiend, näiteks komi-mort 'komi inimene', komi-otir 'komi inimesed', komi-voitõr 'komi rahvas'. Varem nimetati sürjakomisid vene keele eeskujul sürjaniteks (vn zõrjan) ja permikomisid permjakkideks (vn permjak). 1920.-1930. aastail loobuti Nõukogude Liidus neist vananenud etnonüümidest. Sürjakomisid hakati nimetama komideks ning permikomisid permikomideks (komi-permjaki, see on saanud ka enesenimetuseks). Rahvusvahelises teaduskirjanduses esinevad vanad nimetused paiguti tänini.

Komi tähendas algselt ilmselt "inimene". Venekeelne etnonüüm zõrjan lähtub tõenäoliselt mansikeelsest komide nimetusest saran. Venekeelne rahvanimetus permjak on ilmselt tuletatud komikeelsest sõnast parma 'kuusemetsaga kaetud kõrgendik'. Samast sõnast lähtub ka toponüüm Perm (muinasskandinaavia Beormas, Biarma). Sõna Perm on aga taandatud ka läänemeresoome toponüümile Pera-maa 'kauge maa', 'tagumine maa', millega arvatavasti tähistati Põhja-Dvinaast itta jäävaid alasid (vn Zavolotšje).

Asuala

Komid asustavad hõredalt üsna suurt maa-ala Euroopa kirdenurgas. Nad elavad peamiselt Võtšegda (komi k Ežva) ja Petšora jõgikonnas1 , aga ka Mezeni ja Vaška ülemjooksul (nn udoralased) ning Kaama ülemjooksul (permikomid). (Petšora keskjooksul ning selle lisajõgede Ussa ja eelkõige Ižma kallastel elavad ižmakomid (izvatas) - tugeva regionaalse identiteediga etnograafiline rühm. 2002. aasta rahvaloenduse andmetel määratles 15 607 inimest end ižmakomidena, vt www.perepis2002.ru köide 4, tabel 1.) Komide valdavalt tasane asuala on suuremalt jaolt kaetud okasmetsaga (kuusk, mänd, nulg, seedermänd). Põllumajanduslikke maid leidub enam lõuna pool, põhjas ulatub Komimaa tundravöötmeni.

Sürjakomidel on Venemaa Föderatsiooni koosseisus oma vabariik (415 900 km²), mille pealinna on Sõktõvkar (aastani 1930 Ust-Sõssolsk). Permikomidel on Permi oblasti loodenurgas autonoomne ringkond (32 900 km²), keskuseks Kudõmkar. Ringkond on praegu likvideerimisel. See otsustati oblastiga liita. Uue administratiivüksuse nimetuseks saab Permi krai.

Arvukus

2002. aasta rahvaloenduse esialgsetel andmetel elas Venemaal umbes 293 406 sürja- ja 125 235 permikomi (kokku 418 641). 1989. aasta andmeil oli samal territooriumil 336309 sürja- ja 147269 permikomi. Mõlema komide haru arvukus on seega märgatavalt langenud, põhjuseks Venemaad vaevav demograafiline kriis ning jätkuv venestumine. 2002. aasta andmeil elas oma autonoomses piirkonnas 87,4% sürjakomisid ning 64,1% permikomisid. Sürjakomid moodustasid 25,2% omanimelise ANSV elanikkonnast, permikomid aga olid oma autonoomses ringkonnas enamuses (59% elanikest). Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on põlisrahva osakaal Komi Vabariigis pisut kasvanud, sest seoses madalseisuga paljudel tööstusaladel on osa sissesõitnud venekeelsest tööjõust taas lahkunud.

Enam kui pooled Komi Vabariigi elanikest on venelased, neile lisanduvad ukrainlased ja valgevenelased. Linnades, eriti alates 1930. aastatest rajatud põhjapoolsetes tööstuslinnades (Vorkuta, Inta, Petšora, Uhta) domineerib venekeelne elanikkond. Komide positsioonid on paremad põllumajanduslikes maarajoonides, ent linna asumine tähendab reeglina ka venestumist. Sürjakomisid elab juba 19. sajandist peale ka Koola poolsaarel, Lääne-Siberis jm.

Permikomi autonoomne ringkond on läbi aegade olnud suhteliselt vaene ja mahajäänud piirkond. Erilisi maavarasid ja tööstust seal pole ning ka sisserändajaid on olnud suhteliselt vähe. Permikomid on jäänud peamiselt maarahvaks. Paljud on peale II maailmasõda oma väikeselt ja vaeselt kodumaalt lahkunud, et suurel kodumaal paremat elujärge otsida. Väljaspool Permikomi autonoomse ringkonna piire, selle vahetus naabruses on aga ka põlist (permi)komi asustust. Päris Kaama lätetel, Kirovi oblasti Afanasjevo rajoonis elab rühm permikomisid (zjuzdintsõ). Nad on venestumas. Permi oblasti Krasnovišerski rajoonis elavad jasvakomid, kes reeglina on arvatud permikomide hulka. Viimastel aastatel on jasvakomide seas tekkinud etniline ärkamine. Oblastivõimude toel on välja antud jasvakomikeelne aabits ning jasvakomisid on hakatud, võib-olla rahvuspoliitilistel kaalutlustel, esitama eraldi etnilise rühmana. Jasvakomid arvukust hinnatakse 5000-le, neist umbes 2000 elavad oma põlisel asualal Jasva jõel. (Jasvakomisid kui iseseisvat etnilist rühma esitleti IV soome-ugri maailmakongressil Tallinnas 2004. aasta augustis.)

Keel

Komi keel kuulub soome-ugri keelte permi rühma. Lähim sugulaskeel on samasse rühma kuuluv udmurdi keel. Komi keel jaotub kaheks peamiseks murderühmaks (põhja ehk sürjakomi ja lõuna ehk permikomi), mida Vene (nõukogude) traditsioonis käsitletakse kahe lähedase sugulaskeelena.

2002. aasta rahvaloenduse andmeil oli nii sürja- kui ka permikomide emakeelsus 71%. Sürjakomi- ja permikomi keel on üksteisele üsna lähedased ning mõningase harjumise järel on vastastikune arusaamine täiesti võimalik. Ka ühine kirjakeel on täiesti võimalik, kui selleks jätkub poliitilist tahet.

Komi kirjakeele traditsioonid ulatuvad tagasi 14. sajandisse. Nimelt võttis kuulus õigeusu misjonär Permi Stefan juba 1370. aastail kasutusele erilise vanapermi kirja ning tõlkis sellesse kiriklikke tekste. Vanapermi kirjakeel oli kasutusel kuni 17. sajandini ning taandus siis kirikuslaavi keele ees. Juba 18. sajandi lõpul hakati taas vaimulikku kirjandust ning 19. sajandil ka ilmalikku tarbekirjandust komi keelde tõlkima, ent nüüd kasutati komi keele ülesmärkimiseks kirillitsat. Tõlkeid tehti erinevatesse murretesse. Mitmed komi rahvuslased (eeskätt Georgi Lõtkin) töötasid ühtse komi kirjakeele loomise nimel, kirillitsale lisati mõnede komi häälikute tarvis lisamärke. Nõukogude ajal loodi sürja- ja permikomidele eraldi kirjakeel. 1930. aastail kasutati nende ülesmärkimiseks ajutiselt ladina tähestikku, siis aga pöörduti tagasi kirillitsa juurde.

Komi keel on kõrvuti vene keelega Komi vabariigi riigikeel, ent reaalselt domineerib avalikus elus jätkuvalt vene keel. Komikeelseid koole vabariigis pole, nn rahvuskoolides õpetatakse komi keelt ja kirjandust õppeainena. Kohalikus elektroonilises meedias on komikeelseid saateid mõnikümmend protsenti, komikeelse trükiajakirjanduse ja raamatute tiraažid on nõukogude perioodiga võrreldes langenud, põhjuseks eelkõige elanikkonna vaesumine. Permikomi rahvusringkonna ametlikuks keel on vene keel ning permikomi keele positsioonid avalikus elus ja meedias on veelgi kehvemad kui (sürja)komi keele omad.

Ajalugu

Arvatakse, et permi keeli kõnelenud rahvastik asustas Kaama ja Vjatka jõgikonda. Sürjakomide esivanemad liikusid sealt I aastatuhande lõpul, võib-olla bulgaaride survel, Võtšegda basseini. Vene kroonikais mainitakse komide esivanemaid (perm´) esmakordselt 967. Juba 11. sajandi lõpul sattus sürjakomide asuala sõltuvusse Novgorodist. Novgorodlaste sõjasalgad käisid aeg-ajalt Komimaal makse kogumas, eelkõige huvitasid neid karusnahad. 14. sajandi lõpul õnnestus Permi Stefanil sürjakomid emakeelse misjonitöö abil õigeusku pöörata. See tähendas ka nende sattumist Moskva mõju alla. 1478. aastal liideti Stefani loodud Permi piiskopkond ametlikult Moskva suurvürstiriigiga. 15. sajandi II poolel õigeusustati ja liideti Moskvaga ka permikomide asuala (Perm Veliki).

19. sajandil olid komid valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvas. Sürjakomide seas oli siiski ka vaimulikke, kaupmehi ja haritlasi, permikomid olid aga pea eranditult talupojad. 19. sajandi II poolel kerkisid esile esimesed komi rahvuslased (Georgi Lõtkin, Ivan Kuratov jt). Nad hakkasid tegelema Komimaa ajalooga, koguma ja uurima rahvaluulet ning arendama komi kirjakeelt. Tsaari-Venemaa rahvuspoliitika nende tegevust ei soosinud, komidest pidid saama venelased. 1920. aastad (põlismaistamine ehk korenizatsija) olid komi rahvuskultuuri arengu seisukohalt väga soodsad. Loodi omakeelne haridussüsteem, ajakirjandus ja palju muudki. Ühtset komi autonoomiat siiski ei moodustatud, hoolimata rahvuslikult meelestatud komi eliidi soovidest. 1921 loodi Komi Autonoomne Oblast (aastast 1936 ANSV, aastast 1992 Vabariik) ning 1925 Permikomi rahvusringkond (autonoomne ringkond). 1920.-1930. aastate vahetusel viidi läbi põllumajanduse kollektiviseerimine, järgnesid rahvusliku haritlaskonna vastu suunatud repressioonid. 1930. aastate lõpust alates hakati Komi ANSV-d jõuliselt industrialiseerima. Põhjaaladel rajati suuresti sunnitöö abil kivisöe-, nafta- ja gaasitööstus ning vastav infrastruktuur. Industrialiseerimine tähendas võõrtööjõu ulatuslikku sissevoolu. Komid, kes olid enne II maailmasõda moodustanud absoluutse enamuse oma autonoomia elanikest, jäid kiiresti vähemusse. Permikomisid puudutasid need protsessid vähem, ringkond oli eelkõige Uurali tööstuspiirkonna metsanduslik toormebaas. Pärast II maailmasõda leidis aset Komimaa aeglane, ent järjekindel venestamine. Komi keelt suruti avalikust sfäärist tasapisi välja, sellest kujunes eelkõige maainimeste kõnekeel, mille prestiiž polnud kuigi kõrge. Etnilised segaabielud said võimude heakskiidul tavaliseks ning sellistest abieludest sündinud lapsed kasvasid valitsevate ühiskondlike hoiakute mõjul reeglina venelasteks.

Seoses Nõukogude Liidu lagunemisprotsessidega 1980. aastate lõpul toimus ka komi rahvusliku mõtte teatav elavnemine, komide rahvuslik eneseteadvus kasvas. Loodi rahvuslikud-kultuurilised ühendused (näiteks sürjakomi Komi kotõr, permikomi Jugör). 1991. aasta jaanuaris toimus Sõktõvkaris I Komi Rahva Kongress, selle täidesaatva organina loodi Komi Rahva Taassünni Komitee. Komi Rahva Kongress oli mõeldud komi etnose esinduskoguna (esindatud on ka permikomid), mis tuleb kokku iga kahe aasta tagant ning väljendab komide huve, ent on ilmselt libisenud võimude kontrolli alla. Tekkisid ka mõned radikaalsemad parteid (Dorjam Asnjamös, Komi Stav), ent need on jäänud marginaalseiks ning nende ligipääs meediale on tõkestatud.

Permikomi rahvusringkond sai pärast Nõukogude Liidu lagunemist Vene Föderatsiooni täieõiguslikuks subjektiks, ent jäi samas ka teise föderatsioonisubjekti - Permi oblasti koosseisu. Sellele juriidiliselt skisofreenilisele olukorrale lisandus raske ja püsiv sotsiaalmajanduslik kriis, millega kaasnes elatustaseme järsk langus. Lahendust nähti üle jõu käivast autonoomiast loobumises ning ühinemises märksa jõukama Permi oblastiga. Detsembris 2003 toimunud referendumil toetas valdav enamik permikomidest oma autonoomia liitmist Permi oblastiga. Väikesearvulise rahvusliku haritlaskonna vastupidist nõu ei võetud kuulda.

Elatusalad

Komide peamiseks traditsiooniliseks elatusalaks on maaharimine. Loomakasvatus on olnud teisejärguline. Komimaa, eriti põhjapoolsed piirkonnad, pole end siiski kunagi ise leivaviljaga varustada suutnud ning nõukogude perioodil orienteeriti Komi ANSV põllumajandus eelkõige loomakasvatusele. Permikomide asuala on viljakasvatuseks pisut soodsam. Lisaks sellele on väga oluline olnud küttimine ja ka kalapüük, põhjapoolsetel aladel olid need olulisemadki kui põllumajandus. Ižmakomid on tegelenud kõrgetasemelise piimakarjandusega, mida võimaldavad avarad luhaheinamaad. Lisaks sellele tegelevad ižmakomid alates 19. sajandi keskpaigast ka põhjapõdrakasvatusega. Juba alates 19. sajandist on komidele lisaelatist pakkunud metsatööstus, alates 20. sajandi keskpaigast üha enam ka muud modernse ühiskonna majandusharud.

Usund

Komid on juba alates 14.-15. sajandist valdavalt õigeusku. Kaugematel ääremaadel (Petšora, Võtšegda ülemjooks, jasvakomid) leidub ka vanausulisi. Kristluse-eelseid uskumusi on komide seas säilinud võrdlemisi vähe. 20. sajandil on levinud ateism, sajandi lõpul nn uususundid.

Kasutatud kirjandus

www.perepis2002.ru

Narodõ 1994 = Narodõ Rossii. Entsiklopedija. Moskva: Nauchnoje izdatel'stvo "Bol'shaja Rossijskaja Entsiklopedija".

Valik kirjandust

Chuvyurov, A.; Smirnova, O. Confessional Factor in the Ethno-Cultural Processes in Upper-Vychegda Komi. - Pro Ethnologia 15. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2003. Pp. 169-196.

Hudojev, M. Komi tragöödia. "Kuldnaisele" tema elav kodumurre. - Akadeemia 6, 1989.

Istomin, K. Kolva Volost and Kolva Ethnographic Group as an Example of Transition from Nomadic to Settled Way of Life. An Attempt of Analysis. - Pro Ethnologia 8. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 1999. Pp. 19-34.

Istomin, K. Living in Chum. Social Relations and Personal Behavioural Strategies among Komi Reindeer Herders. - Pro Ethnologia 10. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2000. Pp. 49-76.

Jääts, I. Komi Nationalism and Orthodox Christianity in the 19th and Early 20th Centuries. - Pro Ethnologia 12. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2001. Pp. 63-76.

Jääts, I. Etnilised protsessid Vene impeeriumi siseperifeerias 1801-1904. Komi rahvusluse sünd. Dissertationes Ethnologiae Universitatis Tartuensis 2. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005.

Karm, S. Religious Beliefs of Udmurts at the End of the 19th - Beginning of the 20th Centuries. Based on the Texts by Bernat Munkacsi. - Pro Ethnologia 12. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2001. Pp. 9-27.

Leete, A. Komi Objects at the Estonian National Museum. - Pro Ethnologia 6. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 1998. Pp. 41-54.

Lipin, V.; Leete, A. Komi Hunter Ethics at the End of the 20th Century. - Pro Ethnologia 10. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2000. Pp. 77-85.

Sažina, L. Gathering the Female Body in Komi Everyday Life and Rituals. - Pro Ethnologia 15. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2003. Pp. 159-167.