Caritase margid levitamisest hävitamiseni
Caritase margisarja anti välja aastatel 1936–1940, iga aasta tuli käibele neli marki. 1938. ja 1939. aastal ilmusid ka margiplokid. Caritas tähendab ladina keeles heategevust.
Vabariigi Valitsuse määrus 2. septembrist 1935 (Riigi Teataja nr 86, 1935, lk 2014) kõlas nii: „Margid valmistatakse sihtasutuse „Ühisabi“ kulul. Kavandite valmistamist, markide tellimist, arvete tasumist, müügi korraldust ja müügist ülejäänud markide realiseerimist korraldatakse postivalitsuse ja sihtasutuse „Ühisabi“ vahelise Teedeministri poolt kinnitatud kokkuleppe alusel.“
Iga margiseeria müügiaeg postiasutustes oli määruse järgi üheksa kuud ja markide frankeerimiskehtivus üks aasta alates nende müügile tuleku päevast postiasutuses. Müügist ülejäänud margid tuli anda „Ühisabile“ tasuta.
„Ühisabi“ oli riigivanema kaitse all seisev Eesti Punase Risti peavalitsuse juures töötav ajutine sihtasutus, kelle põhiülesanne oli abi andmine puudust kannatavatele kodanikele, esmajoones lastele, haigetele ja vanematele inimestele.
„Ühisabi“ juhatus valis ka välja margi kujundajad. Nendeks said Axsel Roosman (Roosmann) 1936. ja 1937. aastal, Mihail Sidorov 1938. aastal ning Günther Reindorff 1939. ja 1940. aastal. Kujunduselemendina kasutati kogu sarjas linnade ja maakondade vappe.
Kõigil viiel aastal oli markidel sama nominaal ja lisamaks: 10 + 10, 15 + 15, 25 + 25 ja 50 + 50 senti. Üks margisari maksis 2 krooni, millest 1 kroon läks lisamaksuna „Ühisabile“. 2 krooni oli tol ajal küllaltki suur raha, ajaloolase Janek Konsapi sõnutsi (uurimus „Töölisperekondade eluolust 1930ndate II poole Tallinnas“) oli näiteks 1930. aastate lõpus keskmine kuusissetulek (netos) 60 krooni.
Margiplokkidest
Kui valitsuse määruse kohaselt läks lisamaks „Ühisabile“ oma eesmärkide teostamiseks, siis 1938. ja 1939. aastal ilmunud margiplokkidest laekunud lisamaks (ligikaudu 70 000 krooni) oli täpsemalt sihitud, nimelt Tallinnas asuva „Ühisabi“ vanade intelligentide kodu (Kadri tn 3) toetuseks. Mõlema margiploki alaservas on tekst „LISAMAKS VANADE INTELLIGENTIDE KODU HEAKS“.
1938. aastal müüdi 15 + 15 senti maksvad margid ja ka margiplokid kõik läbi, seega otsustati kehtestada 1939. aasta sarja ettetellimise kord. „Kuna margiplokke trükitakse piiratud arvul ja neid hiljem enam juurde ei trükita, siis laiema ostjaskonna rahuldamiseks korraldatakse margiplokkide müük ettetellimise korras, kusjuures võetakse vastu ja rahuldatakse ainult kodumaa tellimused.“ (Riigi Teataja Lisa nr 105, 1938).
Caritase markide põletamine
Oktoobris 1936 tuli „Ühisabilt“ selline teade:
„17. septembril s.a. Ühisabi koosolekul otsustati Caritas markide ülejääk ära hävitada. Sellega tahetakse hoida üleval Eesti postmargi head nime ja Caritas margi head edu. Viimane samm on tehtud eriti arvestades korjajate huvidega, kes suurel määral on marke ostnud ja kelle otsekohestes huvides on margi hinna püsimine. Peale nimetatu on Ühisabi saavutanud kokkuleppe Postivalitsusega selles, et järgmine seeria Caritas marke saab trükitud märksa vähemal hulgal. Esimest väärtust 80 000 marki ja järgmisi 50 000. Sellega saavad ära hoitud markide ülejäägid ja filatelistidele on kindlustatud markide ostuks väljaantud kulutused.“ (Rahvusvahelise margikogujate seltsi ajakiri Estonia nr 14, 20.10.1936, lk 9)
Markide põletamise juures viibisid riigiametnikud, Punase Risti ja „Ühisabi“, filatelistide ja ajakirjanduse esindajad. Hävitamise kohta koostati protokoll, andmed avaldati nii ajalehtedes kui ka margikogujate seltsi ajakirjas Estonia.
Eesti Panga ahjukütjate imestus oli suur, kui kütteruumi ilmusid äkki riigiametnikud. Siin on lõik ajalehest Uus Elu (nr 39,1937, lk 9):
„Eesti Panga ahjukütjate suureks imestuseks kogunes kolmapäeva ennelõunat panga keskkütte ruumi kümmekond Tallinna tuntud seltskonnategelast ja kõrgemat riigiametnikku. Kokkutulnud olid „Ühisabi“ tähtsamad tegelased, kes olid tulnud põletama 1936. aasta müümata jäänud Caritas postmarke. Leekide ohvriks langes 209 999 erihinnalist postmarki. Müügist ülejäänud margid põletati põhjusel, et mitte rikkuda käesoleval aastal liikvele lastud Caritas markide turgu.
Põletamise tseremoonial viibisid siseministri abi Eugen Maddisoo, „Ühisabi“ esinaine Marianne Pung, Tallinna peapostkontori ülem Märt Ruubel, Eesti Punase Risti direktor Johannes Nyman jt. Hävinemisele määratud markide pakid tõi pitseerituna kaasa notar K. Kister, kellelt enne põletamist võeti igast seeriast marke arhiivide jaoks. Esimene laadung kallihinnalist kütet heitis ahju Eesti Panga ahjukütja, kellel markidega ahjukütmine võttis päris muhelema.
Markide „krematooriumis“ viibisid ka filatelistid Eichental ja Pruul, kes huvi pärast olid tulnud jälgima originaalset ahjukütmist.
„Te maksaksite nende markide eest vist head raha?“ päris peapostkontori ülem Märt Ruubel naljatoonil ühelt filatelistilt.
„Võib-olla küll,“ vastati tagasihoidlikult.
On kindel, et „Ühisabi“ 1936. aasta margid lähevad nüüd filatelistide juures kõrgesse hinda, sest ülejääke pole enam. Kui keegi veel viimasel hetkel põletatavatest markidest oleks saanud hankida mõned sajad, teinuks ta hiljem nendega head äri.
Caritas postmarke trükiti 1936. aastal 320 000 ja need olid maksvad kuni käesoleva aasta 1. veebruarini. Aasta jooksul saadi postmarkidest tulu üle 50 000 krooni, millest 50 % läheb kokkuleppe kohaselt riigile“.
1936. aasta markide ülejääk hävitati 8.02.1937.
1937. aasta markide ülejääk hävitati 3.05.1938.
1938. aasta markide ülejääk hävitati 16.06.1939.
1939. aasta markide ülejääk hävitati veebruaris 1940, nende hulga kohta aga teavet ei ole.
1940. aasta markide ülejääk jäi sõjasündmuste tõttu hävitamata. Nende saatus on teadmata.
Markide põletamisest on säilinud ka videolõik (Eesti Kultuurfilmi ringvaade nr 34, 1937). Postiajaloos on markide hävitamine pärast nende kasutusaja lõppu erandlik.
12 aastat hiljem avaldas ajaleht Vaba Eesti Sõna väliseesti filatelisti August Pensa tagasivaate Caritase markidele:
„Vabariigiaegseist postmarkidest ilusamad, väärtuslikumad ja filatelistide poolt otsitumad olid „Ühisabi“ poolt intelligentsi fondi heaks väljaantud Caritas margid. Nende kalliduse tõttu liikus neid kirjadel vähe, mispärast paljud eestlased neid marke nähes imestasid, millal siis need käibel olid, polnud näinudki. Caritas markide 1936. a. väljaande ilmudes korraldati Estonias „Ühisabi“ ball, kus margid balli postkontoris esimest korda müügile tulid. Kasutusel oli eritempel „Tallinn, Estonia 1.II.36“. Huvi suurust nende markide vastu näitab tõsiasi, et ballil müüdi ära 16 tuhat marki ehk nelituhat sarja. Noortele (st väliseestlastel) on huvitav nendelt markidelt tundma õppida meie kodumaa linnade ja maakondade vappe“.
***
Näituse kokkupanekul on kasutatud Eesti Rahva Muuseumi postiajaloo kogu ja erakogu. Tööriistarealt infonupu alt leiab postmarkide taustainfot.
Head vaatamist!
* * *
Näituse toimkond: Eve Aab, Reigo Lokk, Ants Linnard
Fototööd: Arp Karm
Video: Maido Selgmäe
Toimetaja Karin Kastehein
Kirjandus:
Riigi Teataja nr 86, 1935, lk 2014
Riigi Teataja Lisa, nr 14, 16.02.1932, lk 1–3
Riigi Teataja Lisa, nr 105, 9.12.1938, lk 1–2
Riigi Teataja Lisa, nr 4, 13.01.1939, lk 1–2
Riigi Teataja nr 109, 28.12.1939, lk 1–2
Eesti Filatelist nr 30, 1984, lk 2–27
Rahvusvahelise margikogujate Seltsi ajakiri Estonia, Tallinn. Nr 12 (1936), nr 19 (1937), nr 20/21 (1938), nr 5 (1939) ja nr 27 (1940)
Hurt, Vambola; Ojaste, Elmar. Eesti. Estonia. Philately & postal history handbook. Catalogue. Stockholm, New York: Estonian Philatelic Society, 1986
Pärn, Peeter; Kuuskvere, Aivar. Eesti postmargid ja tervikasjad. Kataloog, Vapimark OÜ, 2021
Pekka, Erelt. Kas Pätsi ajal oli elu parem? Ekspress, 26.09.2009
Pärnumaa Teataja, 9. veebruar 1937, lk 7
Uus Elu, nr 39, 1937, lk 9
Uus Eesti, nr 122, 4. mai 1938, lk 3
Uus Eesti, nr 18, 19. jaanuar 1938, lk 2
Postimees nr 3, 4. jaanuar 1938, lk 6
Uus Eesti, nr 9, 10. jaanuar 1939, lk 3
Päewaleht, nr 35, 6. veebruar 1940, lk 8
Uus Eesti, nr 9, 10. jaanuar 1939, lk 3
Vaba Eesti Sõna (Free Estonian Word), 29. märts 1952, lk 4
Caritase margisarja anti välja aastatel 1936–1940, iga aasta tuli käibele neli marki. 1938. ja 1939. aastal ilmusid ka margiplokid. Caritas tähendab ladina keeles heategevust.
Vabariigi Valitsuse määrus 2. septembrist 1935 (Riigi Teataja nr 86, 1935, lk 2014) kõlas nii: „Margid valmistatakse sihtasutuse „Ühisabi“ kulul. Kavandite valmistamist, markide tellimist, arvete tasumist, müügi korraldust ja müügist ülejäänud markide realiseerimist korraldatakse postivalitsuse ja sihtasutuse „Ühisabi“ vahelise Teedeministri poolt kinnitatud kokkuleppe alusel.“
Iga margiseeria müügiaeg postiasutustes oli määruse järgi üheksa kuud ja markide frankeerimiskehtivus üks aasta alates nende müügile tuleku päevast postiasutuses. Müügist ülejäänud margid tuli anda „Ühisabile“ tasuta.
„Ühisabi“ oli riigivanema kaitse all seisev Eesti Punase Risti peavalitsuse juures töötav ajutine sihtasutus, kelle põhiülesanne oli abi andmine puudust kannatavatele kodanikele, esmajoones lastele, haigetele ja vanematele inimestele.
„Ühisabi“ juhatus valis ka välja margi kujundajad. Nendeks said Axsel Roosman (Roosmann) 1936. ja 1937. aastal, Mihail Sidorov 1938. aastal ning Günther Reindorff 1939. ja 1940. aastal. Kujunduselemendina kasutati kogu sarjas linnade ja maakondade vappe.
Kõigil viiel aastal oli markidel sama nominaal ja lisamaks: 10 + 10, 15 + 15, 25 + 25 ja 50 + 50 senti. Üks margisari maksis 2 krooni, millest 1 kroon läks lisamaksuna „Ühisabile“. 2 krooni oli tol ajal küllaltki suur raha, ajaloolase Janek Konsapi sõnutsi (uurimus „Töölisperekondade eluolust 1930ndate II poole Tallinnas“) oli näiteks 1930. aastate lõpus keskmine kuusissetulek (netos) 60 krooni.
Margiplokkidest
Kui valitsuse määruse kohaselt läks lisamaks „Ühisabile“ oma eesmärkide teostamiseks, siis 1938. ja 1939. aastal ilmunud margiplokkidest laekunud lisamaks (ligikaudu 70 000 krooni) oli täpsemalt sihitud, nimelt Tallinnas asuva „Ühisabi“ vanade intelligentide kodu (Kadri tn 3) toetuseks. Mõlema margiploki alaservas on tekst „LISAMAKS VANADE INTELLIGENTIDE KODU HEAKS“.
1938. aastal müüdi 15 + 15 senti maksvad margid ja ka margiplokid kõik läbi, seega otsustati kehtestada 1939. aasta sarja ettetellimise kord. „Kuna margiplokke trükitakse piiratud arvul ja neid hiljem enam juurde ei trükita, siis laiema ostjaskonna rahuldamiseks korraldatakse margiplokkide müük ettetellimise korras, kusjuures võetakse vastu ja rahuldatakse ainult kodumaa tellimused.“ (Riigi Teataja Lisa nr 105, 1938).
Caritase markide põletamine
Oktoobris 1936 tuli „Ühisabilt“ selline teade:
„17. septembril s.a. Ühisabi koosolekul otsustati Caritas markide ülejääk ära hävitada. Sellega tahetakse hoida üleval Eesti postmargi head nime ja Caritas margi head edu. Viimane samm on tehtud eriti arvestades korjajate huvidega, kes suurel määral on marke ostnud ja kelle otsekohestes huvides on margi hinna püsimine. Peale nimetatu on Ühisabi saavutanud kokkuleppe Postivalitsusega selles, et järgmine seeria Caritas marke saab trükitud märksa vähemal hulgal. Esimest väärtust 80 000 marki ja järgmisi 50 000. Sellega saavad ära hoitud markide ülejäägid ja filatelistidele on kindlustatud markide ostuks väljaantud kulutused.“ (Rahvusvahelise margikogujate seltsi ajakiri Estonia nr 14, 20.10.1936, lk 9)
Markide põletamise juures viibisid riigiametnikud, Punase Risti ja „Ühisabi“, filatelistide ja ajakirjanduse esindajad. Hävitamise kohta koostati protokoll, andmed avaldati nii ajalehtedes kui ka margikogujate seltsi ajakirjas Estonia.
Eesti Panga ahjukütjate imestus oli suur, kui kütteruumi ilmusid äkki riigiametnikud. Siin on lõik ajalehest Uus Elu (nr 39,1937, lk 9):
„Eesti Panga ahjukütjate suureks imestuseks kogunes kolmapäeva ennelõunat panga keskkütte ruumi kümmekond Tallinna tuntud seltskonnategelast ja kõrgemat riigiametnikku. Kokkutulnud olid „Ühisabi“ tähtsamad tegelased, kes olid tulnud põletama 1936. aasta müümata jäänud Caritas postmarke. Leekide ohvriks langes 209 999 erihinnalist postmarki. Müügist ülejäänud margid põletati põhjusel, et mitte rikkuda käesoleval aastal liikvele lastud Caritas markide turgu.
Põletamise tseremoonial viibisid siseministri abi Eugen Maddisoo, „Ühisabi“ esinaine Marianne Pung, Tallinna peapostkontori ülem Märt Ruubel, Eesti Punase Risti direktor Johannes Nyman jt. Hävinemisele määratud markide pakid tõi pitseerituna kaasa notar K. Kister, kellelt enne põletamist võeti igast seeriast marke arhiivide jaoks. Esimene laadung kallihinnalist kütet heitis ahju Eesti Panga ahjukütja, kellel markidega ahjukütmine võttis päris muhelema.
Markide „krematooriumis“ viibisid ka filatelistid Eichental ja Pruul, kes huvi pärast olid tulnud jälgima originaalset ahjukütmist.
„Te maksaksite nende markide eest vist head raha?“ päris peapostkontori ülem Märt Ruubel naljatoonil ühelt filatelistilt.
„Võib-olla küll,“ vastati tagasihoidlikult.
On kindel, et „Ühisabi“ 1936. aasta margid lähevad nüüd filatelistide juures kõrgesse hinda, sest ülejääke pole enam. Kui keegi veel viimasel hetkel põletatavatest markidest oleks saanud hankida mõned sajad, teinuks ta hiljem nendega head äri.
Caritas postmarke trükiti 1936. aastal 320 000 ja need olid maksvad kuni käesoleva aasta 1. veebruarini. Aasta jooksul saadi postmarkidest tulu üle 50 000 krooni, millest 50 % läheb kokkuleppe kohaselt riigile“.
1936. aasta markide ülejääk hävitati 8.02.1937.
1937. aasta markide ülejääk hävitati 3.05.1938.
1938. aasta markide ülejääk hävitati 16.06.1939.
1939. aasta markide ülejääk hävitati veebruaris 1940, nende hulga kohta aga teavet ei ole.
1940. aasta markide ülejääk jäi sõjasündmuste tõttu hävitamata. Nende saatus on teadmata.
Markide põletamisest on säilinud ka videolõik (Eesti Kultuurfilmi ringvaade nr 34, 1937). Postiajaloos on markide hävitamine pärast nende kasutusaja lõppu erandlik.
12 aastat hiljem avaldas ajaleht Vaba Eesti Sõna väliseesti filatelisti August Pensa tagasivaate Caritase markidele:
„Vabariigiaegseist postmarkidest ilusamad, väärtuslikumad ja filatelistide poolt otsitumad olid „Ühisabi“ poolt intelligentsi fondi heaks väljaantud Caritas margid. Nende kalliduse tõttu liikus neid kirjadel vähe, mispärast paljud eestlased neid marke nähes imestasid, millal siis need käibel olid, polnud näinudki. Caritas markide 1936. a. väljaande ilmudes korraldati Estonias „Ühisabi“ ball, kus margid balli postkontoris esimest korda müügile tulid. Kasutusel oli eritempel „Tallinn, Estonia 1.II.36“. Huvi suurust nende markide vastu näitab tõsiasi, et ballil müüdi ära 16 tuhat marki ehk nelituhat sarja. Noortele (st väliseestlastel) on huvitav nendelt markidelt tundma õppida meie kodumaa linnade ja maakondade vappe“.
***
Näituse kokkupanekul on kasutatud Eesti Rahva Muuseumi postiajaloo kogu ja erakogu. Tööriistarealt infonupu alt leiab postmarkide taustainfot.
Head vaatamist!
* * *
Näituse toimkond: Eve Aab, Reigo Lokk, Ants Linnard
Fototööd: Arp Karm
Video: Maido Selgmäe
Toimetaja Karin Kastehein
Kirjandus:
Riigi Teataja nr 86, 1935, lk 2014
Riigi Teataja Lisa, nr 14, 16.02.1932, lk 1–3
Riigi Teataja Lisa, nr 105, 9.12.1938, lk 1–2
Riigi Teataja Lisa, nr 4, 13.01.1939, lk 1–2
Riigi Teataja nr 109, 28.12.1939, lk 1–2
Eesti Filatelist nr 30, 1984, lk 2–27
Rahvusvahelise margikogujate Seltsi ajakiri Estonia, Tallinn. Nr 12 (1936), nr 19 (1937), nr 20/21 (1938), nr 5 (1939) ja nr 27 (1940)
Hurt, Vambola; Ojaste, Elmar. Eesti. Estonia. Philately & postal history handbook. Catalogue. Stockholm, New York: Estonian Philatelic Society, 1986
Pärn, Peeter; Kuuskvere, Aivar. Eesti postmargid ja tervikasjad. Kataloog, Vapimark OÜ, 2021
Pekka, Erelt. Kas Pätsi ajal oli elu parem? Ekspress, 26.09.2009
Pärnumaa Teataja, 9. veebruar 1937, lk 7
Uus Elu, nr 39, 1937, lk 9
Uus Eesti, nr 122, 4. mai 1938, lk 3
Uus Eesti, nr 18, 19. jaanuar 1938, lk 2
Postimees nr 3, 4. jaanuar 1938, lk 6
Uus Eesti, nr 9, 10. jaanuar 1939, lk 3
Päewaleht, nr 35, 6. veebruar 1940, lk 8
Uus Eesti, nr 9, 10. jaanuar 1939, lk 3
Vaba Eesti Sõna (Free Estonian Word), 29. märts 1952, lk 4
Caritas. Heategevusväljaanne Ühisabi heaks. Läänemaa vapp. 2.01.1940, kujundanud Günter Reindorff.
ERMi kogu
ERMi kogu
Caritas. Heategevusväljaanne Ühisabi heaks. Saaremaa vapp. 2.01.1940, kujundanud Günter Reindorff.
ERMi kogu
ERMi kogu
Uus Eesti, nr 9, 10 jaanuar 1939, lk 3
Lennupostikiri, saadetud 25.02.1940 Soome. Sõjatsensuuri tempel soome ja rootsi keeles.
Erakogu
Kiri Tallinna 26.02.1940.
ERMi kogu
ERMi kogu
Tähitud kiri Tallinnast 21.04.1940 Viljandisse. Tempel: Tallinna VII Eesti Filatelistide Päev, 21.04.1940.
ERMi kogu
ERMi kogu
Postkaart ja tempel: 7. Eesti Filatelistide päev Tallinnas, Börsisaalis, Pikk 17. 21. aprillil 1940.
ERMi kogu
ERMi kogu
Postkaart Kuressaarest 24.06.1940 Soome. Sõjatsensuuri tempel soome ja rootsi keeles.
Erakogu
Erakogu
Eesti Filatelist nr 30, 1984, lk 5