Eesti Ornitoloogiühing tähistab 100. sünnipäeva – see asutati 1. mail 1921. Ühingu missioon on tagada Eesti linnustiku hea käekäik lindude uurimise, kaitse ja tutvustamise kaudu. Tänu vabaühenduse järjepidevale tegevusele oleme aina paremini õppinud märkama-kuulama linde meie ümber. Pesakaamerad annavad võimaluse jälgida nende pereelu, vaatluspäevad tuletavad meelde liigirohkust.
Head linnu- ja loodussõbrad, teile mõeldes valmis see näitus. Mark ei ole pelgalt ilus pilt ümbrikul, vaid väikesel kunstiteosel on mitmeid infokihte – märgake neid. Margisarja „Aasta lind“ kavandid on valminud aastast 2003 graafik Vladimir Taigeri käe all, sarja kaks esimest marki kujundasid kunstnikud Signe Viilik ja Janno Poopuu.
Tunnustatud zooloog, zoosemiootik Aleksei Turovski vaatas meie palvel suleliste marke ja mõtiskles postmarkidest üldisemalt. Meeleolukaid mõttekäike saab lugeda markide juures.
Aleksei Turovski: toredast pildikesest semiootilise pommini
Mul on kodus kenas nahkkarbis ja mõnes albumis mitusada või isegi tuhatkond postmarki. Need meeldivad mulle väga ja aastatega on tekkinud harjumus kõik margiga ümbrikuääred välja lõigata, et sealt pärast margid lahti aurutada, aga filatelistiks ma end sellegipoolest ei pea. Zooloogina tean nimelt hästi, mida tähendab korralik kollektsioon, selle hooldamine-vormistamine, ning postmarkidega ma seda tööd ette võtnud ei ole. Sellegipoolest suhtun ma postmarkidesse erilise huvi ja innuga juba lapsepõlvest saati. Postmargi tähendus on minu jaoks pidevalt arenenud, lihtsalt toredast pildikesest kuni semiootilise pommini.
Nagu võite oletada, huvitasid mind juba väga varajasest noorusest eelkõige ikka postmarkidel kujutatud loomad. Pisut vanemaks saades adusin, et markide näol saab kokku puutuda ja mõttemaailmas mängida kõiksuguste teemadega alates kujutavast kunstist, arhitektuurist, laevandusest, sõjatehnikast kuni kõikvõimaliku muu põnevani välja. Veel pisut vanemana, aga ikka veel lapsepõlves taipasingi, et postmark on kaugelt enam kui lihtsalt tore pilt – selles võib sisalduda tohutu hulk infot. Postmark on kultuurilise väärtusega infokandja, milles leidub teavet maailma riikidest, rahvastest, kommetest, ajaloosündmustest, kultuuridest, kirjandusest jpm. Olin vist kuuendas klassis, kui vana peretuttav kinkis mulle mõned sõjaeelse Eesti Vabariigi päris vanade postmarkidega ümbrikud. Nii sain markide kaudu taasühenduse oma perekonna ajalooga – enne minu sündi ja teist ilmasõda oli minu ema suguvõsal Eestis olnud mitmeid põlvkondi vältav rikas ajalugu.
Kuigi ka Nõukogude markide seas leidus küllalt palju huvitavaid loomadega margiseeriaid, sai minu margihuvi hoo sisse ikkagi pärast taasiseseisvumist üha rohkem ilmuma hakanud imekaunite Eesti loomi kujutavate margiseeriate toel. Vladimir Taigeri, Sándor Sterni ja teiste suurepäraste Eesti animalistide markidel on minu südames eriline koht ning nende töid naudib mu silm alatasa.
Siinne Eesti aasta linde kujutav margiseeria on minu meelest erakordselt õnnestunud ja ka väga helge tulevikuga. Nimelt on kohalike lindude faunas tublisti üle 360 liigi, seega vähemalt järgmise paari-kolme sajandi jagu on meil kordumatuid aasta linnu kandidaate, keda postmargile manada, omast käest võtta. Ise ma professionaalne kunstnik küll ei ole, kuid oskan loomi joonistada ja seega hästi nende kujutamise anatoomilist täpsusest ja emotsionaalsust hinnata.
Meie ajal on kirjade saatmine paberkandjal ja margiga üsna haruldane sündmus. Erakordselt mõnus on aga ka mõnel konverentsil või erialasel koosviibimisel jagada kolleegidele kaunilt ja täpselt joonistatud või maalitud postmarke meie fauna liikidega, kusjuures seda kaugeltki mitte vaid filateeliahuvilistele, sest postmark on nii mitmetahuline asi. Minu kolleegidel on olnud muide ka väga hea meel, kui olen neile Eesti kahekrooniseid rahatähti kinkinud, mis ma olen aegsasti tallele pannud ja mille peal on teatavasti kujutatud Eesti bioloogia vaarisa Karl Ernst von Baer. See võimalus on paraku ammendumas, sest kahekrooniseid enam kuskilt juurde ei tule.
Linnu- ja loomapiltidega postmarke tehakse loodetavasti aga veel ja veel. Minu suur tänu selle traditsiooni elushoidmise eest ja ka ettepaneku eest ette võtta see nostalgiline rännak Eesti linde kujutavate postmarkide juurde!
* * *
Eesti Ornitoloogiaühing on valinud aasta lindu alates 1995. aastast.
Rukkirääk (1995), suurkoovitaja (1996), sookurg (1997), must-toonekurg (1998), kirjurähn (1999), suitsupääsuke (2000). Aastast 2001 annab Eesti Post välja aasta linnu marke. Tänaseks on margiseerias ilmunud 21 marki ja margiplokk „Eesti Ornitoloogiaühing 100“.
Aasta linnud margil: kiivitaja (2001), varblased (2002), harakas (2003), valge-toonekurg (2004), kanakull (2005), hänilane (2006), luiged (2007), teder (2008), kodukakk (2009), õgija (2010), suitsupääsuke (2011), tüll (2012), nurmkana (2013), jäälind (2014), viu (2015), rasvatihane (2016), turteltuvi (2017), metsis (2018), öösorr (2019), tuttpütt (2020) ja kuldnokk (2021).
Filatelistidel ja filateeliahuvilistel on tavaks aasta jooksul ilmunud postmargid ja eritemplid paremusritta seada. Aasta linnu postmark ja esimese päeva eritempel on edetabelites olnud reeglina paremate seas.
Vaata hindamistulemusi.
Siit leiab ka info aasta linnu markide kohta.
* * *
Näituse kokkupanekul on kasutatud Eesti Rahva Muuseumi postiajaloo ja erakogu. Tööriistarealt infonupu alt leiab taustainfot.
Meeleolukat sirvimist!
* * *
Näituse toimkond: Eve Aab, Reigo Lokk, Merike Tamm, Vladimir Taiger, Aleksei Turovski, Mattias Turovski, Janno Poopuu, Elmo Viigipuu
Fototööd: Arp Karm
Toimetaja: Karin Kastehein
Head linnu- ja loodussõbrad, teile mõeldes valmis see näitus. Mark ei ole pelgalt ilus pilt ümbrikul, vaid väikesel kunstiteosel on mitmeid infokihte – märgake neid. Margisarja „Aasta lind“ kavandid on valminud aastast 2003 graafik Vladimir Taigeri käe all, sarja kaks esimest marki kujundasid kunstnikud Signe Viilik ja Janno Poopuu.
Tunnustatud zooloog, zoosemiootik Aleksei Turovski vaatas meie palvel suleliste marke ja mõtiskles postmarkidest üldisemalt. Meeleolukaid mõttekäike saab lugeda markide juures.
Aleksei Turovski: toredast pildikesest semiootilise pommini
Mul on kodus kenas nahkkarbis ja mõnes albumis mitusada või isegi tuhatkond postmarki. Need meeldivad mulle väga ja aastatega on tekkinud harjumus kõik margiga ümbrikuääred välja lõigata, et sealt pärast margid lahti aurutada, aga filatelistiks ma end sellegipoolest ei pea. Zooloogina tean nimelt hästi, mida tähendab korralik kollektsioon, selle hooldamine-vormistamine, ning postmarkidega ma seda tööd ette võtnud ei ole. Sellegipoolest suhtun ma postmarkidesse erilise huvi ja innuga juba lapsepõlvest saati. Postmargi tähendus on minu jaoks pidevalt arenenud, lihtsalt toredast pildikesest kuni semiootilise pommini.
Nagu võite oletada, huvitasid mind juba väga varajasest noorusest eelkõige ikka postmarkidel kujutatud loomad. Pisut vanemaks saades adusin, et markide näol saab kokku puutuda ja mõttemaailmas mängida kõiksuguste teemadega alates kujutavast kunstist, arhitektuurist, laevandusest, sõjatehnikast kuni kõikvõimaliku muu põnevani välja. Veel pisut vanemana, aga ikka veel lapsepõlves taipasingi, et postmark on kaugelt enam kui lihtsalt tore pilt – selles võib sisalduda tohutu hulk infot. Postmark on kultuurilise väärtusega infokandja, milles leidub teavet maailma riikidest, rahvastest, kommetest, ajaloosündmustest, kultuuridest, kirjandusest jpm. Olin vist kuuendas klassis, kui vana peretuttav kinkis mulle mõned sõjaeelse Eesti Vabariigi päris vanade postmarkidega ümbrikud. Nii sain markide kaudu taasühenduse oma perekonna ajalooga – enne minu sündi ja teist ilmasõda oli minu ema suguvõsal Eestis olnud mitmeid põlvkondi vältav rikas ajalugu.
Kuigi ka Nõukogude markide seas leidus küllalt palju huvitavaid loomadega margiseeriaid, sai minu margihuvi hoo sisse ikkagi pärast taasiseseisvumist üha rohkem ilmuma hakanud imekaunite Eesti loomi kujutavate margiseeriate toel. Vladimir Taigeri, Sándor Sterni ja teiste suurepäraste Eesti animalistide markidel on minu südames eriline koht ning nende töid naudib mu silm alatasa.
Siinne Eesti aasta linde kujutav margiseeria on minu meelest erakordselt õnnestunud ja ka väga helge tulevikuga. Nimelt on kohalike lindude faunas tublisti üle 360 liigi, seega vähemalt järgmise paari-kolme sajandi jagu on meil kordumatuid aasta linnu kandidaate, keda postmargile manada, omast käest võtta. Ise ma professionaalne kunstnik küll ei ole, kuid oskan loomi joonistada ja seega hästi nende kujutamise anatoomilist täpsusest ja emotsionaalsust hinnata.
Meie ajal on kirjade saatmine paberkandjal ja margiga üsna haruldane sündmus. Erakordselt mõnus on aga ka mõnel konverentsil või erialasel koosviibimisel jagada kolleegidele kaunilt ja täpselt joonistatud või maalitud postmarke meie fauna liikidega, kusjuures seda kaugeltki mitte vaid filateeliahuvilistele, sest postmark on nii mitmetahuline asi. Minu kolleegidel on olnud muide ka väga hea meel, kui olen neile Eesti kahekrooniseid rahatähti kinkinud, mis ma olen aegsasti tallele pannud ja mille peal on teatavasti kujutatud Eesti bioloogia vaarisa Karl Ernst von Baer. See võimalus on paraku ammendumas, sest kahekrooniseid enam kuskilt juurde ei tule.
Linnu- ja loomapiltidega postmarke tehakse loodetavasti aga veel ja veel. Minu suur tänu selle traditsiooni elushoidmise eest ja ka ettepaneku eest ette võtta see nostalgiline rännak Eesti linde kujutavate postmarkide juurde!
* * *
Eesti Ornitoloogiaühing on valinud aasta lindu alates 1995. aastast.
Rukkirääk (1995), suurkoovitaja (1996), sookurg (1997), must-toonekurg (1998), kirjurähn (1999), suitsupääsuke (2000). Aastast 2001 annab Eesti Post välja aasta linnu marke. Tänaseks on margiseerias ilmunud 21 marki ja margiplokk „Eesti Ornitoloogiaühing 100“.
Aasta linnud margil: kiivitaja (2001), varblased (2002), harakas (2003), valge-toonekurg (2004), kanakull (2005), hänilane (2006), luiged (2007), teder (2008), kodukakk (2009), õgija (2010), suitsupääsuke (2011), tüll (2012), nurmkana (2013), jäälind (2014), viu (2015), rasvatihane (2016), turteltuvi (2017), metsis (2018), öösorr (2019), tuttpütt (2020) ja kuldnokk (2021).
Filatelistidel ja filateeliahuvilistel on tavaks aasta jooksul ilmunud postmargid ja eritemplid paremusritta seada. Aasta linnu postmark ja esimese päeva eritempel on edetabelites olnud reeglina paremate seas.
Vaata hindamistulemusi.
Siit leiab ka info aasta linnu markide kohta.
* * *
Näituse kokkupanekul on kasutatud Eesti Rahva Muuseumi postiajaloo ja erakogu. Tööriistarealt infonupu alt leiab taustainfot.
Meeleolukat sirvimist!
* * *
Näituse toimkond: Eve Aab, Reigo Lokk, Merike Tamm, Vladimir Taiger, Aleksei Turovski, Mattias Turovski, Janno Poopuu, Elmo Viigipuu
Fototööd: Arp Karm
Toimetaja: Karin Kastehein
Aasta lind – kiivitaja, 4.04.2001
Kunstnikud Signe Viilik, Janno Poopuu
Esmapilgul on raske uskuda, et kiivitaja on kajakate sugulane, ometi kuuluvad mõlemad kurvitsaliste seltsi. Mulle, kes ma olen palju suhelnud krokodillidega, tuletab põlluserval kajaka nägemine alati meelde kiivitajat, tema omakorda aga kannuskiivitajat, kes ehitab Niiluse kallastel oma pesa jõeäärsetele liivaluidetele, tihti vaid mõne meetri kaugusele krokodillide lemmikpeesitusaladest. Üliergas ja tähelepanelik kannuskiivitaja teavitab nimelt krokodilli aegsasti lähenevatest loomadest või inimestest. Nii on ka meie kiivitaja puhul, kes teeb pesale liialt lähedale sattunud uudistajale oma kaebliku kiviit-kiviidiga alati märkuse. Aleksei Turovski
ERMi kogu
Kunstnikud Signe Viilik, Janno Poopuu
Esmapilgul on raske uskuda, et kiivitaja on kajakate sugulane, ometi kuuluvad mõlemad kurvitsaliste seltsi. Mulle, kes ma olen palju suhelnud krokodillidega, tuletab põlluserval kajaka nägemine alati meelde kiivitajat, tema omakorda aga kannuskiivitajat, kes ehitab Niiluse kallastel oma pesa jõeäärsetele liivaluidetele, tihti vaid mõne meetri kaugusele krokodillide lemmikpeesitusaladest. Üliergas ja tähelepanelik kannuskiivitaja teavitab nimelt krokodilli aegsasti lähenevatest loomadest või inimestest. Nii on ka meie kiivitaja puhul, kes teeb pesale liialt lähedale sattunud uudistajale oma kaebliku kiviit-kiviidiga alati märkuse. Aleksei Turovski
ERMi kogu
Aasta lind – kodu- ja põldvarblane, 7.03.2002
Kunstnikud Signe Viilik, Janno Poopuu
Meie varblast kujutava postmargiga kirja meeldiks mulle kõige rohkem saada Egiptuses viibides. Asi on nimelt selles, et juba Aleksander Suure ajal ja Rooma impeeriumi esimestel sajanditel varustas Egiptus Vahemeremaid nisu, odra ja hirsiga. Ning nende teraviljakoormaid täis laevadega koos migreerusid Euroopasse ja Eestisse siinse kahe varblase liigi esivanemad. Varblased kuuluvad kangurlindlaste sugukonda, ent nad on erakordselt head kohanejad ja suudavad pesitseda kõikvõimalikes väikestes õõnsustes. Sobiva õõnsuse puudumisel meenub varblasele aga, et ta on kangurlindlane, ja ta ehitab endale puu okstele ise ümara pesa. Aleksei Turovski
ERMi kogu
Kunstnikud Signe Viilik, Janno Poopuu
Meie varblast kujutava postmargiga kirja meeldiks mulle kõige rohkem saada Egiptuses viibides. Asi on nimelt selles, et juba Aleksander Suure ajal ja Rooma impeeriumi esimestel sajanditel varustas Egiptus Vahemeremaid nisu, odra ja hirsiga. Ning nende teraviljakoormaid täis laevadega koos migreerusid Euroopasse ja Eestisse siinse kahe varblase liigi esivanemad. Varblased kuuluvad kangurlindlaste sugukonda, ent nad on erakordselt head kohanejad ja suudavad pesitseda kõikvõimalikes väikestes õõnsustes. Sobiva õõnsuse puudumisel meenub varblasele aga, et ta on kangurlindlane, ja ta ehitab endale puu okstele ise ümara pesa. Aleksei Turovski
ERMi kogu
Aasta lind – harakas, 13.02.2003
Kunstnik Vladimir Taiger
Nähes harakat meie postmargil meenub mulle kohe Põhja-Ameerika põlisrahvaste müüt, kuidas siniharakas endale vampumi ehk sõdalase ehisrüü sai. Nimelt läinud kord indiaani pealiku tütar vett tooma ning kadunud ära. Tütart otsima minnes avastanud pealik, et piisonite kuningas oli ta endale naiseks võtnud. Järgnenud võitluse käigus tampis piisonikuningas hõimupealiku tükkideks, mis tegi indiaanitütre väga õnnetuks. Tal olid aga nõia võimed ja ta tahtis isa taaselustada, kuid selleks vajas ta kübekest tema kehast. Tütar palunudki haraka abi, kes tõi ilma vaevata talle pealiku ihutüki. Autasuks kinkinud indiaanitütar harakale uhke sulestiku. Aleksei Turovski
ERMi kogu
Kunstnik Vladimir Taiger
Nähes harakat meie postmargil meenub mulle kohe Põhja-Ameerika põlisrahvaste müüt, kuidas siniharakas endale vampumi ehk sõdalase ehisrüü sai. Nimelt läinud kord indiaani pealiku tütar vett tooma ning kadunud ära. Tütart otsima minnes avastanud pealik, et piisonite kuningas oli ta endale naiseks võtnud. Järgnenud võitluse käigus tampis piisonikuningas hõimupealiku tükkideks, mis tegi indiaanitütre väga õnnetuks. Tal olid aga nõia võimed ja ta tahtis isa taaselustada, kuid selleks vajas ta kübekest tema kehast. Tütar palunudki haraka abi, kes tõi ilma vaevata talle pealiku ihutüki. Autasuks kinkinud indiaanitütar harakale uhke sulestiku. Aleksei Turovski
ERMi kogu
Aasta lind – valge-toonekurg, 6.04.2004
Kunstnik Vladimir Taiger
Tibudega toonekure postmark meenutab, et paljude rahvaste muistendeis on seda kaunist lindu ikka peetud õhupostiga inimlaste perre toojaks. Toonekurg elab meelsasti inimasustuse lähedal ja tal on suur ning ilmekas pesa – see kõik ongi ehk üheks põhjuseks, miks teda pereelu ja lastega seostatakse. Toonekured on oma pereelu mõttes väga hoolitsevad, ent vahest üllatuslikult mitte kindla partneri, vaid hoopis pesakoha suhtes. See, kas kevadel esimesena saabunud ja pesa korda seadnud isaslinnu kõrvale naaseb uute tibude ilmaletoomiseks möödunud aasta kaaslane või hoopis uus emane, pole härrale nii oluline kui oma kodune pesakoht. Aleksei Turovski
ERMi kogu
Kunstnik Vladimir Taiger
Tibudega toonekure postmark meenutab, et paljude rahvaste muistendeis on seda kaunist lindu ikka peetud õhupostiga inimlaste perre toojaks. Toonekurg elab meelsasti inimasustuse lähedal ja tal on suur ning ilmekas pesa – see kõik ongi ehk üheks põhjuseks, miks teda pereelu ja lastega seostatakse. Toonekured on oma pereelu mõttes väga hoolitsevad, ent vahest üllatuslikult mitte kindla partneri, vaid hoopis pesakoha suhtes. See, kas kevadel esimesena saabunud ja pesa korda seadnud isaslinnu kõrvale naaseb uute tibude ilmaletoomiseks möödunud aasta kaaslane või hoopis uus emane, pole härrale nii oluline kui oma kodune pesakoht. Aleksei Turovski
ERMi kogu
Aasta lind – kanakull, 5.04.2005
Kunstnik Vladimir Taiger
Kui ma 80. aastatel kord Roosna-Alliku kalamajandis välitöid tegin, leidsime ühel päeval jalaga hundilõksu kinni jäänud emase kanakulli. Ilmselt oli ta läinud uudishimust sinna seatud peibutist uurima. Linnu jalg oli lootusetult vigastatud ja muud ei jäänud üle, kui see tuli amputeerida. Helistasin hiljem korduvalt majandisse, et kanakulli tervise kohta aru pärida. Õnneks ei olnud noorel linnul elutahtest puudu ja ta kosus mõne nädalaga sedavõrd, et ta lasti vabadusse. Roosna-Alliku kandis olevat sestpeale aeg-ajalt ikka ühe jalaga kanakulli lendamas nähtud. Mine tea, ehk lendavad tema lapselapsed tänaseni Roosna-Alliku metsade vahel. Aleksei Turovski
ERMi erakogu
Kunstnik Vladimir Taiger
Kui ma 80. aastatel kord Roosna-Alliku kalamajandis välitöid tegin, leidsime ühel päeval jalaga hundilõksu kinni jäänud emase kanakulli. Ilmselt oli ta läinud uudishimust sinna seatud peibutist uurima. Linnu jalg oli lootusetult vigastatud ja muud ei jäänud üle, kui see tuli amputeerida. Helistasin hiljem korduvalt majandisse, et kanakulli tervise kohta aru pärida. Õnneks ei olnud noorel linnul elutahtest puudu ja ta kosus mõne nädalaga sedavõrd, et ta lasti vabadusse. Roosna-Alliku kandis olevat sestpeale aeg-ajalt ikka ühe jalaga kanakulli lendamas nähtud. Mine tea, ehk lendavad tema lapselapsed tänaseni Roosna-Alliku metsade vahel. Aleksei Turovski
ERMi erakogu