Koguteos saamisloost
Teisipäev, 11. oktoober 2016
Ilmus ERMi maja raamat
Harva avaldatakse Eestis ühe maja loomis- ja elulugu käsitlevaid raamatuid, täiesti erandlik on see, et raamat majast valmib samaaegselt hoone endaga. Eesti Rahva Muuseum andis uue maja valmimise puhul välja koguteose, mille autor Gregor Taul jutustab hoonest ning selle asendist linna- ja kultuuriruumis kriitilise kõrvalseisjana, mitte õukonnapoeedina.
Koguteos koosneb viiest osast kokku 476 leheküljel, liikudes üldiselt üksikule. Esimene osa (138 lk) räägib muuseumist ja ruumikultuurist, teine (116 lk) ERMi uue hoone arhitektuurivõistlusest ja selle järellainetustest ning kolmas (84 lk) hoone valmimisest Raadil. Koguteose neljanda osa (88 lk) moodustab fotograaf Paul Kuimeti fotojutustus, mis hõlmab perioodi jaanuarist maini 2016, ning teose viimane vihik (50 lk) tutvustab lähemalt ERMi hoone arhitekte Pariisi büroost Dorell.Ghotmeh.Tane Architects.
Gregor Taul, „Eesti Rahva Muuseumi peahoone Raadil. Essee ruumikultuurist“
476 lk viies osas, kalingurkattega karbis
Väljaandja: Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2016
Toimetaja: Margit Mutso
Fotograafid: Arp Karm, Paul Kuimet
Keeletoimetaja: Tuuli Kaalep
Kujundajad: Jaan Sarapuu, Uku-Kristjan Küttis, Maria Muuk
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Hind ERMi poes: 60 eurot
Osta raamat poest: http://www.erm.ee/et/shop/eesti-rahva-muuseumi-peahoone-raadil
„Eesti Rahva Muuseumi (edaspidi ERM) uus hoone Tartu kirdepiiril Raadil on oma vormilt ja ideelt lihtne – asetatuna samale teljele endise nõukogude sõjalennuvälja ruleerimisrajaga, kasvab ta sellest sõna-sõnalt välja ja läheb piltlikult öeldes lendu. Justkui muuseum ja Eesti rahvas ise, nagu seda on arhitektid kommenteerinud. Nii mõtestab ka käesolev essee ehitist hoovõturajana, mis kutsub arutlema muuseumi, mälu, identiteedi ja ruumikultuuriga seonduvate küsimuste üle. Püüame leida vastuse küsimusele, millist rolli mängib muuseumiarhitektuur ja laiemalt avaliku ruumi loomine lokaalses, rahvuslikus ja rahvusvahelises kontekstis.
Kirjanik Valdur Mikita on öelnud, et Eesti on ainuke riik maailmas, kus seenenäitust külastab rohkem inimesi kui suuri spordivõistlusi. Tõepoolest, Eestis on elanike arvu kohta kõige rohkem muuseumikülastusi Euroopas. Sellest hoolimata satuvad muuseumid harva kultuurikriitika huviorbiiti.
Avalikkuse suurt usaldust nautivad muuseumid kipuvad aga muutuma mugavaks ega räägi aktiivselt kaasa ühiskonna arengute teemal. Eesti Rahva Muuseum on selles osas meeldiv erand. 1909. aastal asutatud institutsioon on viimastel aastatel korraldanud vaimuerksaid näituseid ning nende vastuoluline uus maja ühes intrigeerivate näitustega on kõike muud kui kindla peale minek ning väärib seetõttu kriitika kõrgendatud tähelepanu.
Rahvusvahelise arhitektuuribüroo loodud kontseptuaalne muuseumihoone täidab seejuures üle ääre loksuma kippuva rahvuslikkuse maandaja rolli, mis äärmused – rahvusmuuseumist kõneldes me nendest ei pääse – keskpõrandale kokku toob. Hoone pilkupüüdev minimalism on intellektuaalselt karge ja kõneleb pigem suurlinnade universaalses International Style’i keeles kui kohalikus „murrakus“.“
Gregor Tauli avasõnad koguteoses