Juba kümme aastat paistavad suurematel Eesti maanteedel liiklejatele silma pruunid kihelkonnasildid. Esimese piiritulba avas president Toomas Hendrik Ilves Luunja sillal 14. aprillil 2009.
 
Maanteeamet paigaldas 2009.–2011. aastatel kavandatud 1214 piiritähisest ligi tuhat – siltidega kaeti kõik Eesti põhimaanteed ja enamik tugi- ja kõrvalteid, kuid rahapuudusel jäid Lõuna regiooni kõrvalteed märkimata.
 
ERM jätkas pooleliolevat ning EV100 programmi ja Kultuurkapitali toetusel on viimastel aastatel paigaldatud kihelkondade piiritähised ka Lõuna-Eesti väiksematele teedele.
 
Viimased sildid Põlva- ja Valgamaal said läinud nädalal TartekPlusi poolt üles seatud, jäänud on veel 40 Jõgeva maakonna piiritulpa, mis juba kevadeks teeäärtele pannakse. Kihelkonnapiiride märgistamise idee algatanud president Lennart Meri unistus täitub laulupeoaastaks 2019 ning laulupeotule teekond kulgeb piiritähistega maanteedel.
 
Siltide abil saavad teedel liiklevad inimesed ettekujutuse, kuidas kihelkonnapiir maastikul kujuneb ja kultuuriruum muutub. Kihelkonnad on ka tänapäevainimestele ühtekuuluvustunde ja kombestiku kandjad, ehkki me seda alati ei teadvusta.
 
Näiteks kirikutorn, mis kaugele paistab, võib tähendada koju- või küllajõudmist, lahkunuid maetakse kodukihelkonna kalmistutele, koolides ja koorides õpitakse oma kihelkonna rahvalaule, kõneldakse oma keelemurret, räägitakse edasi oma kodukandi rahvapärimusi või riietutakse pidupäevaks oma kodukihelkonna rahvariietesse.